Sordinimed valesti ja õigesti
Sordinimedest ajendas pajatama nende väärkirjutamine mõne puukooli
hinnakirjades ja ajakirjanduses ilmunud reklaamides. Mitte ainult inimesel,
ka taimesordil on oma kindel nimi. Selle paneb talle tavaliselt sordiaretaja.
Kuid mõnikord on heal taimelapsel ka mitu nime. See kehtib eelkõige
vanemate sortide puhul (nt 'Pärnu tuviõun' ~ 'Trebuu seemik' ~ 'Lambanina'),
kuid arusaamatuste vältimiseks soovitatakse kasutada vaid ühte, ametlikult
tunnustatud nime.
Erandi moodustavad ka vanemad välimaise päritoluga sordid, mille nimi
meil aja jooksul eestipäraseks muutunud on (nt 'Jüterbogi valge' ('Weisse
aus Jüterbog'), 'Säilisveiksel' ('Schattenmorelle'). Neile lisatakse
sordinimistutesse või -kirjeldustesse selguse mõttes ka võõrapärane
originaalnimi. Nüüdisajal enam teiste riikide sordinimesid eesti keelde
ei tõlgita ning neid kasutatakse algupärasel kujul ('Kulikovskoje',
'Hinnonmäen keltainen').
Mitmesõnalise eestipärase sordi üldnimelised sõnad kirjutatakse
väikese tähega ('Liivi kollane munaploom', 'Krameri tuviõun'),
kuid teistest riikidest pärit sordinimedes säilitatakse sõnade
esitähed originaalkujul ('Senga Sengana', 'Jonkheer van Tets').
Köögivilja sordinimede osas on nende rohkuse tõttu veel küllalt
palju segadust. Arusaamatust tekitavad näiteks Venamaa või Poola
kaudu meile jõudnud mujalt Euroopast pärit seemned, mis vahepeal
slaavipärase nimekuju saanud. Sel juhul annab pead murda, kas tegu on erinevate
või sama sordiga.
Sordinimede kirjutamise üldine keelereegel: erialakirjanduses pannakse
nimi ülakomade vahele, ilu- ja ajakirjanduses aga jutumärkidesse.
Väino Eskla