Kuna aiapidajaile tundub aina rohkem huvi pakkuvat pookealuste teema, avaldame kohendatud kujul ühe varasema artikli.

Viimaste aastate jooksul on Eesti puuviljanduses olnud mõningane edasiminek uute nõrgemakasvuliste (eelkõige õunapuude) pookealuste otsingul ja katsetamisel.
 

Millist mõju pookealus puule avaldab?

Kõige enam sõltub pookealusest puu kasvutugevus. Mida tugevama kasvuga on alus, seda suuremaks sirgub ka sellele poogitud puu. Nõrgakasvuline alus aga pidurdab poogendi kasvu, mis omakorda soodustab puu varasemat viljakandvust. Väikesemahulises, suhteliselt hästi valgustatud võras tekivad suuremad ja värvunumad viljad. Pookealusest olenevad ka puu seisu- ja külmakindlus, eluiga jms omadused. Alus peab kohalikes oludes vastu pidama, korralikult juurduma ja paljundatavate sortidega või vähemalt teatud sordirühmadega hästi sobima.

Sordi mõju kasvutugevusele

Tõsi, on üksikuid sorte, mis säilitavad nõrgema kasvu isegi tugevakasvulisele alusele poogituna (õunasordid ’Liivi kuldrenett’, ’Sügisdessert’ ja ’Talvenauding’).

Mille poolest erinevad seemik- ja kloonalused?

Eestis on viljapuid senini valdavalt seemikalustel kasvatatud. Sellised puud kipuvad olema tugevakasvulised. Seemnetest saadud alused on küll geneetiliselt erinevad, kuid sortide kasvutugevust ja muid omadusi mõjutavad nad suhteliselt vähe.

Kuna kloonaluseid paljundatakse vegetatiivselt, siis on ühe alusetüübi kõik taimed samade geneetiliste omadustega ning mõjutavad ühtemoodi ka nendele poogitud sorti.

Erinevus on juurestiku asetuses. Seemikalustel paiknevad toitaineid imavad narmasjuured võra välispiirist kaugemal või ulatuvad koguni rea- ja puuvahedesse ning paiknevad 20–40 cm sügavusel. Tüve lähedal ja võra all on vaid jämedad toesjuured. Kloonalustel (sõltuvalt kasvutugevusest) algab narmasjuurestik juba päris tüve lähedalt ja paikneb kogu võra all. Vaid tugevakasvulistel ulatub see külgokstest kaugemale. Ka juurte sügavus sõltub otseselt aluse kasvutugevust. Mida nõrgema kasvuga on alus, seda lähemal maapinnale juured asuvad.

Kuidas rühmitatakse kloonaluseid?

Kasvutugevuse järgi jaotatakse kloonalused tugeva-, keskmise-, poolnõrga- ja nõrgakasvulisteks. Igapäevakõnes nimetatakse kahte viimast rühma kääbusalusteks.

Tugevakasvulistel kloonalustel viljapuud ei erine oluliselt seemikalusele poogituist. Puud kasvavad võimsaks, mõnel alusetüübil suuremakski kui seemikuil. Erinevus seisneb aga istikute juurestikus. Seemikalustel moodustuvad suhteliselt väheste narmasjuurtega kaetud tugevad toesjuured. Kloonaluste puhul, vastupidi, ei ole toesjuured jõudnud kindlalt välja kujuneda, kuid on kaetud ohtrate narmasjuurtega. Selline istik (eelkõige just paljasjuurne) suudab paremini juurduda ning niiskust ja toitaineid omastada.

Keskmise kasvutugevusega pookealustel on puud veidi tagasihoidlikuma kasvuga kui seemikalustel, kuid puud kinnituvad siiski hästi mulda.

Poolnõrgakasvulistel pookealustel puude kasv on märgatavalt nõrgem kui seemikalustel, puude seisukindlus aga enamasti rahuldav. Mõnel alusetüübil võivad puud lagedal kohal tuule suunas viltu vajuda. Sõltuvalt kasvukeskkonnast tuleks mõelda ka toestuse peale.

Nõrgakasvulistele kloonalustele vääristatud puud on veelgi madalama kasvuga ja varaviljakad, kuid väikese ja pinnalähedase juurestikuga. Selle puuduse tõttu võivad juured lumevaesel talvel kahjustuda, kui ei kasutata multši. Lisaks püsitoestusele vajavad puud põua ajal ka kastmist või tilkniisutamist.

Kloonaluste kasvutugevuse võrdlus Soome andmetel:

tugevakasvulised on 100% seemikaluse tugevusest või rohkem,

keskmise kasvutugevusega 75–100% seemikaluse tugevusest,

poolnõrgakasvulised 40–75% ja nõrgakasvulised alla 40%.

Eestis kasutatav rühmitamine (J. Kivistiku järgi):

tugevakasvulised – koefitsient 1,

keskmise kasvutugevusega – 2/3 tugevakasvulisest puust,

poolnõrgakasvulised 1/2 tugevakasvulisest puust ja

nõrgakasvulised 1/4–1/3 tugevakasvulisest puust.

Kui tihedalt istutada?

Sõltuvalt kasvutugevusest võiks näiteks õuna- ja pirnipuid istutada järgmise skeemiga:

tugevakasvulised 7 x 3,5–4 m (357–408 puud hektarile);

keskmise kasvutugevusega 6 x 3–3,5 m (476–555);

poolnõrgakasvulised 5 x 2,5–3 meetrit (667–800);

nõrgakasvulised 4 x 1,5–2 meetrit (1250–1670).

Õunapuu kloonaluste sobivus Eesti oludesse

Soojema kliimaga Euroopas levinud kloonaluste kasutuselevõtt Eesti oludes saab toimuda pärast nende põhjalikku katsetamist. Nõrgakasvulistest kloonalustest on seniste uurimistulemuste põhjal osutunud meie oludesse sobivaiks Kesk-Venemaal aretatud B9 ja B 396, perspektiivseks tunnistatud B491 ning Inglismaalt East Mallingi katsejaamast pärit M9. Viimase külmakindlus on eelmistest mõnevõrra väiksem. Kääbusalustest võivad meie oludesse sobida ka mõned Poolas aretatud P-alusetüübid (Soomes esmaandmetel talvele vastupidavad). Polli Aiandusuuringute Keskusest pärit (E-tüüpi) sobivaks osutunud alused on kahjuks tugeva- või keskmisekasvulised.

Kääbusõunapuid on Eesti puukoolid viimase paari aasta jooksul ka veidi rohkem paljundama hakanud. Rajatud on võrdlus- ja tootmiskatsed nõrgakasvulistel kloonalustel õunapuudega (Polli AK, Rõhu sordikatsepunkt, Räpina Aianduskool, Seedri talu, AS Rõngu Aed, OÜ Revino, Saare & Tõrvaaugu talu, Asuva talu).

Istikute kasvatamiseks kasutavad puukoolid põhiliselt Eesti oludes katsetatud ja puuviljanduskomisjoni poolt soovitatud aluseid.
18. jaanuaril 2005. aastal kinnitatud sortiment soovitab õunapuule järgmisi kloonaluseid:

tugevakasvulised: E53, E56

keskmisekasvulised: M4, MM106, E20

poolnõrgakasvulised: M26, B118

nõrgakasvulised: B9, B396, B491 (perspektiivne).

Katsetulemusi põhjanaabritelt

Soome asjatundjate andmetel on Põhjamaades kasutatavatest õunapuu pookealustest kõige nõrgakasvulisem M9, millel kasvavate puude kõrguseks loetakse ainult 25–30% seemikalusel puude kõrgusest. Enim paljundatakse ja turustatakse aga pookealust M26 (40–50% seemikalustel olevate puude suurusest). Selle tüübi juurestik on sealsele talvele vastupidav ning piisavalt suur tagamaks üldjuhul puu seisukindluse. Alus soodustab puude varaviljuvust, selle sobimatust sortidega ei ole siiani täheldatud.

Aktuaalseks peetakse ja on hakatud paljundama kolmandatki meie soovitusnimistus olevat alust – B9 (30–35% seemikalustest), mis on esmaandmetel sealsele pakasele vastupidav olnud. Poola päritoluga alustest tunduvad Soome katsete põhjal talvekindlaina P1, P2 ja P22.

USA Iowa Riikliku Ülikooli andmed on Soome tulemustest mõnel määral erinevad (kehvemates ja raskemates kasvuoludes on puude kasvutugevus väiksem):

Soomes on aretatud põhjamaistesse oludesse sobivad nõrgakasvulised MTT1, MTT2 ja

MTT3, mis jõuavad katsejärgust puukoolidesse tõenäoliselt 2002. aastal. Põhjanaabrite väiksemates tootmisaedades kaetakse kääbuspuude võraalune pind enne istutamist peenravaibaga, taimede vahekaugus jäetakse 1,5–2,0 m, reavahedes aga hoitakse muru. Kodueadades istutatakse nõrgakasvulised puud vahekaugusega 2,0–2,5 m, neid kasvatatakse edukalt ka ridamajade õuedes.

MTT1 on saadud ristlusest YP x M26. Seda loetakse poolnõrgakasvuliseks aluseks (40–50% seemikalusel puu kasvutugevusest). Puud ei vaja üldjuhul toestust, on varaviljuvad ja saagikad, kuid noortel puudel (katses sort ’Lobo’) on esinenud perioodilist kandvust.

MTT2 on pärit eelmisega samast ristlusest. Seegi on poolnõrgakasvuline, kuigi MTT1-st veidi tugevam (50–55% seemikalusel puust). Puud ei vaja samuti üldjuhul toestust, on varaviljuvad ja saagikad (kogusaak veidi väiksem kui MTT1 alusel).

MTT3 lähtub ristlusest YP x M27. Senistes katsetes on alus osutunud poolnõrgakasvuliseks (50–55%).

Kääbuspuude head ja vead

Eelised

* Saagikanne algab tugevakasvulistest puudest varem.

* Saak pinnaühiku kohta on kuni 2 korda suurem, tilkniisutuse korral 2–3-kordne.

* Võra parema valgustatuse tõttu on kvaliteetsete viljade osatähtsus suurem.

* Puu madalus (latv on käeulatuses) võimaldab lihtsalt vilju koristada, võra lõigata ning taimekaitset teha.

Lisakulud

* Istikuid kulub hektarile sõltuvalt tihedusest 1500–2500 (tugevakasvulisi puid 350–400).

* Istiku hind on tavaliselt kõrgem.

* Väike juurestik vähendab oluliselt puude seisukindlust ning nad vajavad toestamist.

* Pinnalähedaste juurte tõttu tuleb võraaluseid ettevaatlikult harida, puid  põua korral niisutada või kasta (seda kinnitas eriti 2002. a suvi ja sügis) ning lumevaesel talvel maapinnal lisakatet kasutada.

* Puude eluiga on lühem.

Milliseid sorte tasuks kasvatada?

Väga oluline on ka kasvatatav sort. Siin saavad määravaks viljade kaubanduslik väärtus (suurus, välimus, tarbimisomadused) ja säilivus. Neist nõuetest lähtuvalt sobiks meil viljeleda õunasorte ‘Tiina’, ‘Krameri tuviõun’, ‘Lobo’, ‘Orlovski sinap’, ‘Kulikovskoje’, ‘Meelis’, ‘Cortland’, ‘Talvenauding’ ja ‘Karksi renett’.

Hapu- ja maguskirsipuu kääbusalused

Kirsipuu pookealusena on meil valdavalt lõhnava kirsipuu (Prunus mahaleb) seemikuid kasutatud ning viimastel aastatel üha rohkem mikropaljundatud istikutele üle mindud. Kahjuks on mõlema variandi puhul probleemiks puude tugev kasv (ehkki sarnaselt õunapuudele avaldab siingi sort mõningast mõju).

Seepärast on tõusnud päevakorrale ka kirsipuudele (eriti maguskirsipuudele) nõrgakasvuliste aluste otsing. Põhjust selleks annavad muudki tavapäraste seemikaluste puudused: vastuvõtlikkus haigustele (eriti lehevarisemistõvele juba puukoolis), hoogne juurevõsude kasv (hapukirsipuul), aluse ja mõningate sortide sobimatus, ebasobivus rasketele muldadele. Põhjamaistes oludes ei ole vastuvõetavad ka mitmed Kesk- või Lääne-Euroopas aretatud alused. Näiteks tüüp ’Colt’ (Prunus avium x P. pseudocerasus) on talveõrn, nakatub tugevasti baktervähki ega ole põuakindel. ’Santa Lucia GF 64’ on lehevarisemistõvele vastuvõtlik ning ei sobi rasketele muldadele. Mitme maa uurimustest lähtudes on alused ’Camil’ (P. canescens), ’Damil’ (P. dawyckensis) ja ’Inmil’ (P. incisa x P. serrula) samuti põuakartlikud ning neile poogitud sortide puud jäävad vähem viljakaks kui samad seemikalustel.

Uued meie oludesse sobilikud pookealused peaksid niisiis vastama järgmistele tingimustele:

* sobima kokku kõigi hapu- ja maguskirsisortidega

* muutma puud võrreldes seniste seemikalustega varaviljakamaks, saagikamaks ja nõrgemakasvuliseks

* paljunema hästi pistikute ja võrsikute abil

* pidama vastu lehevarisemistõvele ja viljapuu-juurevähile (baktervähile)

* olema külma taluva juurestikuga

* moodustama minimaalselt või üldse mitte juurevõsusid

Venemaal Krõmski sordiaretuse katsejaamas on aga saadud ja kantud riiklikku sordiregistrisse mitu huvipakkuvat hübriidi: VC13, LC52 ja VSL2.

Keskmise kuni poolnõrga kasvutugevusega pookealus VC13 on aretatud hapukirsisordi ’Vladimirskaja’ ja kirsstoominga (x Cerapadus miczurinii) ’Mitšurini nr 1’ ristamisel. Sellele alusele poogitud puud kasvavad kiiresti, moodustavad kompaktse võra ning on hea seisukindlusega. Võrreldes maguskirsipuu seemikutele poogitud puudega viljuvad VC13 poogendid 2 aastat varem, on 30–35% võrra madalamad ning saagikamad. Juurevõsusid tekib väga vähe. Alused paljunevad hästi pistikute ja võrsikutega, on kõrge külmakindlusega (juured taluvad -15 °C), väga vastupidavad baktervähi suhtes, kuid võivad nõrgalt nakatuda lehevarisemistõppe.

Poolnõrgakasvuline LC52 on saadud hapukirsisordi ’Ljubskaja’ ning kirsstoominga (x Cerapadus miczurinii) ’Mitšurini nr 1’ ristamisel. Poogitud puud on kiire kasvuga, moodustavad kompaktse võra, jäävad 35–40% võrra madalamaks, alustavad saagikannet 2–3 aastat varem ning on viljakamad kui maguskirsipuu seemikalusel puud. Seisukindlus on hea, juurevõsusid peaaegu ei teki, vastupidavus kirsipuu-juuremädanikule ja baktervähile ning juurte külmakindlus on väga hea (juured taluvad -15 °C), võib kergelt nakatuda lehevarisemistõvesse. LC52 aluseid on lihtne pistikute ja võrsikutega paljundada.

Poolnõrga- kuni nõrgakasvuline pookealus VSL2 (saadud stepikirsipuu P. fruticosa vormi BS2 ja hübriidi L2 ristlusest). Seda tüüpi alusele poogitud maguskirsisortide puud on kiire kasvuga, moodustavad kompaktse võra, alustavad viljakandvust 2–3 aastat varem ja jäävad 50–60% võrra madalamaks kui magus- või lõhnava kirsipuu seemikuil kasvatatavad. Sobib ka liigniisketele rasketele muldadele, peab vastu baktervähile ja kirsipuu-juuremädanikule, ei nakatu lehevarisemistõppe. Juurte põua- ja külmakindlus on hea (juured taluvad -12 °C). VSL2 sobib kõigile hapu- ja maguskirsisortidele, kasvatab vähe juurevõsusid. Alust saab haljaspistikute ning võrsikutega paljundada. Pistikutel ei teki juured mitte üksnes kalluse piirkonnas, vaid kogu niiskes substraadis oleva varre ulatuses.

Kõiki neid kolme alusetüüpi sobib kasvatada ka liigniisketel muldadel. Emaistandikus on neil võime moodustada ohtralt võrseid, s.t saab kiiresti paljundada.

Pyrodwarf – uus pirnipuu pookealus intensiivaedadesse

Kui õunapuude kääbusaluseid on nüüdseks juba päris mitu valida, siis pirnipuud jäävad selles suhtes vaeslapse ossa. Eesti soovitusnimistus on vaid üks ­– küdoonia A (poolnõrgakasvuline, varaviljuv) ning ega muu Euroopagi palju enamaga hiilga. Peale eelnimetatu on mujal riikides levinud küdoonia C (nõrgakasvuline, väga varajase viljakandealgusega) ja küdoonia BA 29 (poolnõrgakasvuline, varaviljuv). Küdoonia põhjustab aga sortide sobimatust, rauapuuduse süvenemist leeliselistel muldadel, külmaõrnust ja vastuvõtlikkust bakterpõletikule. Harilikust pirnipuust (Pyrus communis) lähtuvail alusetüüpidel neid probleeme naljalt ette ei tule.

Saksamaal Geisenheimi uurimisinstituudis on 1980. aastast alates püütud aretada sobivat kloonalust just hariliku pirnipuu baasil. 820st sortide ’Old Home’ ja ’Bonne Luise d'Avranches’ ristlusest saadud taimest jäi sõelale kümmekond huvipakkuvat nõrga- kuni keskmisekasvulist klooni. Neist kõige paljutõotavama nõrgakasvulise alusetüübi nimeks sai ’Pyrodwarf’ (patenteeritud nimetuseks Rhenus 1).

Seda kloonalust peetakse esmaandmetel läbimurdeks pirnikasvatuseks. Seniste Euroopa katsete põhjal nõrgestab ’Pyrodwarf’ oluliselt poogendi kasvu, kiirendab viljakandvuse algust, suurendab saagikust, ühtlustab viljade suurust, sobib kokku kõikide sortidega, on hea seisu- ja külmakindlusega, ei tekita juurevõsusid ega soodusta leeliselistel muldadel kasvavatel puudel kloroosi teket. Aluseid paljundatakse pistikutega. ’Pyrodwarfi’ Eesti oludesse sobivuse kohta saab anda vastuse pärast katsetamist.

Pirnipuu, kirsipuu ja ploomipuu kloonaluseid on mitu aastat uurinud ja katsetanud EPMÜ Eksperimentaalbioloogia Instituudi töötaja Herkki Saaremägi, kellelt saab lisateavet telefonil 5648 4752.

Samateemaline artikkel on ilmunud 2002. a ajakirjas Maakodu.

Väino Eskla