Nii kaua on nad koos elanud - maismaataimed ja vihmaussid. Vihmausside töökuse suureks kiitjaks oli Charles Darwin, kes 1882.aastal pärast 25 aastat kestnud uuringut avaldas nende kohta raamatu "Mulla tekkimine vihmausside tegevuse tulemusena koos vaatlustega nende eluviiside üle", mis kinnitas Aristotelese poolt kirjapandut.

Kahju küll, kuid Justus von Liebig oli 42 aastat varem kirjutanud monograafia pealkirja all "Keemia oma kasutuses põllumajanduses ja füsioloogias", mis pani alguse mineraalväetiste kasutusele. Liebigist alates räägib enamik põllumehi ikka veel ainult NPK-väetistest ning usub Liebigi tünni reeglisse - miinimumtoide määrab saagikuse. Õnnetuseks on Liebigi tõekspidamised mullaviljakuse osas olnud terve eelneva sajandi jooksul põllumeestele autoriteetsemad Darwini tähelepanekuist.

Paraku ei sõltu taimetoodang ainult toitainetest. Taimede narmasjuured, mis kasvavad välja juurte tipmisest osast, imevad mullast mitmesuguseid lahustunud mineraalaineid, mille puudus või defitsiit määras Liebigi arusaamade kohaselt saagikuse. Nende narmasjuurte eluiga on üürike ning nende suremise järel peab taim asendama nad mõne tunni järel üha uutega.

Tänaseks on tõdetud, et üle 90% taimeliikide narmasjuuri koloniseerivad erilised mikroorganismid, kes aitavad lahustada mulla mineraalaineid ning toita taimi nii nendega kui ka varustada veega. Narmasjuurtega läbipõimunud seenniidistikust moodustunud nn. seenjuur ehk mükoriisa suurendab taimede vee ja mineraalainete imendamise võimet 10-1000 korda. Viljakates muldades võib 1 grammis mullas oleva seenjuure niidistiku summaarne pikkus ulatuda 60 000 meetrini. Selline kogus seenniidistikku tarvitab loomulikult rohkesti hapnikku.

Sademete korral, mille kestvus ületab 4 tundi, täituvad mulla poorid veega ning hapniku puuduses hukkub enamik narmasjuuri. Kui maapind taheneb pärast vihma ning õhk tungib uuesti mulla pooridesse, siis toimub juure tippude ja narmasjuurte kiire kasv, taim saab uusi toitaineid ja sellega kaasneb ka maapealsete osade kiire kasv.

Maapinna liigne kuivamine põhjustab samuti juuretippude ja narmasjuurte surevust ja sellega kaasneva kasvu peetuse. Surnud narmasjuured on heaks toitaineks taimehaigusi põhjustavatele seentele. Seda eriti juhul, kui mulla orgaanilise aine ja mineraalse lämmastiku sisaldus ei ole tasakaalus. Haiguste tõttu vähearenenud juurestik ei võimalda taimel vett ja toitaineid piisavalt kätte saada ning saagikus jääb kehvapoolseks.

Mulla niiskuserežiim oleneb paljuski seal elunevatest organismidest, mis omakorda on sõltuvuses mulla orgaanilisest ainest. Vast kõige olulisemat osa etendavad selles vihmaussid, täpsemalt öeldes ööussid, kes maapinnas liikudes rajavad loomuliku mulla õhustuse ja dreenisüsteemi, mis mõnel puhul võib ulatuda 8 m sügavuseni.

Vihmaussitunnelid on heaks kanaliks sadevete juhtimisel pinnasesse, mis laussaju korral väldib pindmise 1-2 cm paksuse huumuse- ja taimedele kergesti omastatavate toitainetekihi ärauhtmist kaldpindadelt. Liikudes mööda enda poolt rajatud tunneleid, katavad vihmaussid käikude seinad limaga, mis takistab vihmase ilmaga nende kiiret kokkuvarisemist ja on toiduks kasulikele mikroorganismidele mullas. On leitud, et vihmaussi käikudes on 40% enam õhulämmastikku siduvaid azotobaktereid kui mujal mullas.

Viljakas mullas võib hektaril olla kuni 20 000 kg neid primitiivseks peetud loomakesi. Nende kogumassi saab võrrelda 40 hobusega, keda hektaril karjamaa kohta pole parimaski kliimas võimalik ülal pidada.

Maapinnale vihmausside poolt tekitatud kuhilate kokkuarvutamisel saadi teada, et aastaga teisaldavad nad kuni 900 tonni mulda hektari kohta. Suvega võivad nad sügavamatest mullakihtidest maapinnale tuua 2 cm paksuse toitaineterikka mullakihi kuni 1,8 m sügavusest, kuhu teie labidas või ader iialgi ei ulatu. Tööd, mida need loomakesed suudavad ära teha, võib julgesti võrrelda maa kaevamise või kündmisega. Ainult et see ei põhjusta valutavat selga ega nõua mootorikütust.

Leiti sedagi, et vihmaussid on hämmastavalt tugevad, kes suudavad liigutada kivikesi, mis ületavad 60 kordselt nende kehamassi. Kuid ega see pole veel kõik, mis neist loomakestest kasu on. Tänapäevase optilise tehnika abil on saanud võimalikuks jälgida, et taimede juured kasvavad eelistatult mööda vihmausside poolt rajatud tunneleid. See võib toimuda isegi vertikaalsuunas ülespoole, mida ilma nende loomakesteta muidu ei täheldata.

Tõustes kastemärgadel öödel pinnale ja laskudes maapinna soojenemisel ja kuivades tagasi sügavamatesse mullakihtidesse, õhustavad vihmaussid neis pisitunnelites kasvavaid taimejuuri sarnaselt sellega, nagu allmaaraudteerongid seda teevad.

Põllumees või aiapidaja õhustab mulda kündmise või kobestamisega, ent kasvavaid taimejuuri, mis otseselt õhustamist vajavad, pole ta ise erinevalt vihmaussidest kunagi võimeline hooldama.

Oma eritistega mulda väetades, sinna kasvuhormoone lisades ja juuri õhustades võivad vihmaussid tõsta kaerasaaki 2,6%, rukkisaaki 63,9%, nisusaaki 100%, kartulisaaki 135,9%, põldoasaaki 300%,  rapsisaaki 733%, ristikusaaki 900% ning suurendada viljapuude juurestikku 40% võrra. Siinjuures on lisasaak saadud ilma täiendavate väetisekogusteta. See on ka loomulik, sest haigestumata ja hästi arenenud juurestikuga taimed saavad mullast nii vett kui toitaineid paremini kätte.

Taimede kasvatamisel maapinnalt kogutud vihmausside kuhilates on saadud 20-200% paremat kasvu võrreldes isegi kompostmullaga. Istikute kasvatamiseks võetud mulla rikastamine 5% vihmausside kehast läbi käinud mullaga suurendab seemnete idanevust ning tõusmete kasvu olulisel määral.

Maapinnale varisenud puulehtede või kulu lagunemiseks kulub tavalistes tingimustes kolm kuni viis aastat aega enne, kui need huumuseks muutuvad. Metsa ja põllumaa inimeste poolt kahjustamata mullas, kus ööussid elavad, kulub maapinnale kogunenud lehtede ja rohu langetise huumuseks muutumiseks kõigest 4 nädalat. Toitudes taimede jäätmetest ööpäevas kuni 1/3 oma kehakaalust, kiirendavad nad langetise lagundamist muutes mullast võetud toitained uuesti taimedele kättesaadavaks.

Vihmausside kehast läbikäinud mullas puuduvad tõvestavad mikroorganismid ja hulkraksed ning seal on enam kuni 40% huumust. Taimedele omastatavat lämmastikku, fosforit ja kaaliumi on vihmausside väljaheidetes vastavalt kuni 700%, 39% ning 450% enam kui mulla lähtepinnases. Ööusside eritatud mullakuhilates on ka rohkesti magneesiumi ja mitmesuguseid taimede kasvu soodustavaid mineraale ja orgaanilisi aineid, mille koostis on täpselt määratlemata. Vihmausside eritatud mullakuhilad on isegi sedavõrd väärtuslikud, et neid kogutakse ja müüakse Kanadas hinnaga 1460 kanada dollarit tonn.

Eeltoodust ei maksaks siiski teha järeldust, et vihmaussid teeksid mingi erilise kingituse taimedele. Kasu on esmalt loomakestel endil. Vihmaussid on kaunis paiksed asukad. Aastas rändavad nad oma esialgsest paikkonnast eemale maksimaalselt 10-11 m. Sellesse piirkonda rajatud käikudesse jätavad nad ka oma väljaheited. Teatavasti ei suuda ükski loom toituda oma väljaheidetest. Nii ka vihmausside puhul. Taimed kõrvaldavad vihmausside eritistest kahjulikud ained ning soodustavad juurte eritistega mikroorganismide paljunemist, kindlustades sel moel loomakestele vajaliku elukeskkonna. Ööusside eluiga küünib kuni 6,5 aastani. Kord mürkkemikaalide ja väära agrotehnoloogiaga hävitatud aladele liiguvad vihmaussid tagasi väga aeglaselt, sest täiskasvanud isendid ei ole suutelised ümberasustamise puhul endale iseseisvalt uusi tunnelitesüsteeme rajama. Vihmaussidest oleneb paljugi taimejuurte ja ka nende maapealsete osade tervislik seisund.

Suhted taimede ja vihmausside vahel on välja kujunenud enam kui 300 milj. aasta jooksul. Inimesel on võimalus neid suhteid ohtralt kasutatud mineraalväetiste ja mürkkemikaalidega rikkuda või orgaaniliste ainete mulda viimisega soodustada.

Multšimine aitab kaasa viimasele, sest orgaaniline multš on vihmaussidele vajalikuks toiduks. Korraliku multšimisega suurendate viljapuude ja marjapõõsaste saagikust ning saate tervemad taimed. Selle asemel, et puude, põõsaste ning mitmeaastaste rohttaimede alus ja ümbrus igal aastal läbi kaevata, on õigem kasutada multšimist. Jättes umbrohutõrje ja mulla liigkuivamise vältimise multši hoolde, tagavad ööussid maapinna hea dreenimisvõime suurte sadude korral. Lisaks sellele väetavad ja õhustavad nad mulda. Multšiga te ei vigasta taimede juuri ega koorma end üleliigse tööga.

Aiapidajatele ja farmeritele oleks kasulik teada, et vihmaussid ise võivad samuti olla heaks tuluallikaks. Kanada on olnud aastate jooksul üheks suuremaks ööusside eksportijaks. Allpool esitatud tabel kirjeldab ekspordi mahtu ja selle muutust varasemate aastate vältel.

Kanada eksportturg ööusside (Lumbricus terrestris) osas Kanada dollarites

1998. aastal oli 1 kilogrammi vihmausside hulgihinnaks 20 US dollarit ning nende kütid teenisid ühe ööga kuni 300 dollarit. Õppides vihmausse kasvatama, koguma ja elusloomadena eksportima, tuleb siiski arvestada, et täiendava tulu hankimine nende loomakeste arvel ei tohiks toimuda sagedamini kui üle ühe või kahe aasta, olenevalt ilmastikuoludest.

Tõnu Kurissoo

18.03.2010