Suurel osal viimaste kümnendite aastatest oleme saanud märtsi alguses aias vabalt viljapuid lõigata, tänavu on aga paksu lume ja külma tõttu senistest harjumuspärastest tegevustest mõningaid erinevusi.

Esiteks painutas õigel ajal mahalükkamata jäänud raske lumekoorem oksi. Halvemal juhul need rebenesid või murdusid, kuid üsna palju on võrad tavapärasest vormist väljas.

Teiseks tekitas vahepeal pikka aega püsinud madal õhutemperatuur (eelkõige sisemaal Kesk-, Ida- ja Lõuna-Eestis) õrnematele liikidele ja sortidele kahjustusi, mille ulatus pole hetkel lõpuni selge. Pealegi on üsna kriitilised ajad veel ees: praegune ööpäevane kraadiklaasi näidu kõikumine paarikümne pügala ulatuses võib siiani kergelt vigastatud kudedele lisalöögi anda.

Tänavusi erinevusi tavapärasest lõikamisest

Seniseid talveolusid arvestades on mõistlikum olla luuviljaliste (kirsi- ja ploomipuude) lõikamisel tagasihoidlik, jättes põhilise töö suveks, kui lehed juba täissuuruse saavutanud. Siis on ka valdavalt selge, millised oksad elus, millised mitte. Tõsi, esineb ka juhtusid, kus lehed löövad justkui normaalselt lahti, kuid kesksuvel kuivavad järsku. See näitab, et koed ei suutnud siiski külmakahjustusest taastuda.

Praeguste esmaste vaatluste põhjal on sisemaal oksa- ja pungakahjustusi mõnedel maguskirsisortidel, võimatu pole see ka õrnemate ploomi- ja pirnipuude puhul. Õunapuude lõikamisele või lõikamata jätmisele ma praeguse seisuga mingit piiri ei tõmbaks. Kuna aga kriitilist aega tundub olema veel paar nädalat, võib oodata igasuguseid üllatusi.

Külmakahjustatud puudele on suureks kosutuseks suvine leheväetamine.

Lõikustöödest aga tänavu mingil juhul ei pääse. Kui rasked lumemütsid on oksi murdnud, vajavad need tagasilõikamist või puud murdehaavade tohterdamisest, olgu siis mistahes taimeliigiga tegemist. Ka tuleb ette võtta tavalisest märksa rohkem okste koolutamist ja põõsaste toestamist.

Rebenenud oks lõika esmalt kääridega ära, seejärel silu haava aianoaga ning lõpuks kata haavapeitsi või aiavahaga:

Lumepiiril on suurem tüvekahjustuse oht

Kuna madalaim õhutemperatuur esineb lumepinnal, siis saavad suurima löögi puutüvi või põõsaspuu (põõsa) põhioksad. Kahjustus on äratuntav tumenenud kooreringi järgi. Selline puu või põõsaoks võib ka esialgul lehtida ja koguni õied lahti lüüa, kuid suvel tekib äkk-kuivamine.
NB! Siit soovitus istikuostjatele: uurige sel kevadel puukoolis või aiaäris taime valides kindlasti ka tüve, arvestades eelnevat tõika.

Metsloomad – suur oht puudele

Tänavu on taimtoidulised metsloomad nii mõneski aias tavalisest rohkem puudelt ja põõsastelt söögipoolist ammutanud, närides isegi selliste liikide oksi, mis harilikult puutumata jäävad (nt jugapuu).

Metskitsede arvukus öeldakse küll raskete talveolude tõttu oluliselt vähenenud olevat, kuid aedadesse pääsenud loomadel on ka kõhumure tavalisest suurem. Kui kaitsmata võrad ikka nudiks näritud on, võtab aiapidaja nukraks küll! Eelseisev lõikamine aga nõuab juba oluliselt rohkem nii aju- kui kätetööd. Siin on vaja põhjalikumalt taime hingeelu tunda.

 
Põtrade või kitsede näritud oksad lõika varakevadel lähima sobiva asetusega pungani tagasi:

Jänesed puutüvede kallal. Lumest väljaulatuv tüveosa ja alumised võraoksad on jänestele ihaldatud söögiobjektiks. Ega muidu aastast aastasse ei soovitata puutüvesid juba sügisel käepäraste kaitsevahenditega katta. Ja pidevast kordamisest hoolimata leidub ikka hulk aiapidajaid, kes kevadel laasitud tüvedega puid leiavad. Kellel tüved praegu katmata, võtku see töö kohemaid ette! Mida nooremad on puud, seda rohkem pikk-kõrvad neid ihaldavad, vanad korbatanud tüved jäävad tavaliselt puutumata.

Madal piirdeaed ei pruugi olla kaitseks – see on jällegi üks tänavuse talve eripära. Nimelt hüppavad jänesed kõrge (ja kevade poole kandvaks muutuva) lume tõttu üle sellistest madalapoolsetest piirdeaedadest, kus muidu seda ei juhtu. Seepärast võib nii mõndagi muidu rahuliku südamega „talvituvat“ linnaelanikust aednikku üle pika aja maakoju minnes ehmatav üllatus oodata.

Hiired – lumealune oht puutüvedele. Juba ammustest aegadest on teada, et hiired (ja tõenäoliselt ka mügrid) lume all liiguvad ning sealt söödavaid taimeolluseid otsivad. Kui ette peaks juhtuma viljapuu (eriti noore) tüvi, on pidulaud olemas. Puidult näritakse ära iga kui viimane kambiumitükk ning aiapidajale jääb uue puu istutamise rõõm.

Puid saab ennetavalt päästa kas tüve võõpamisega närilisi peletava värviga (seda oli aastaid aiaärides saada, kuid viimasel ajal kahjuks mitte – kellel jäägid olemas, soovitan kasutada) või peenesilmalise traatvõrgu asetamisega toruna ümber tüve (NB! mitte vahetult vastu tüve!). Võrk tuleb suruda tihedalt vastu maapinda või sula maa korral nii sügavale mulda kui juurte tõttu võimalik. Selle töö saab ka praegu ette võtta, kui lund esmalt kõrvale kühveldada.

Abivahendina on aiaärides saadaval spiraalsed tüvekaitsed, mis hoolikalt pealekerituna nii väikeste kui suurte närijate vastu aitavad.

Päike põhjustab tüvekahjustusi

Otse vastu päikest olev tume puukoor soojeneb vaikse ilmaga paarikümne plusskraadini, öösel aga langeb õhutemperatuur -15…-20 °C-ni. Sellisele järsule kõikumisele ei pea kõik koed vastu ning tüvele või okstele tekivad külmalõhed.

Tumeda tüve ümber sulab päikeseliste ilmadega sügav auk sisse, sinna kogunev vesi aga jäätub öösel ning nii tekib uus oht tüve kahjustumiseks (vee jäätumise ja jää sulamise tagajärjel rebeneb koor). Päästab see, kui lund vähemaks ajada ning vett tüve ümbert ära juhtida.

Selliste päikesest põhjustatud koorekahjustuste vastu aitab näiteks tüvede (ka jämedamate võraokste) võõpamine valgendusseguga või katmine heleda kangaga.

Näriliste peletusvärviga kaetud puutüvi ja -võra on kaitstud nii hiirte-jäneste kui ka kevadtalvise ereda päikese eest:


Põõsaspuud taas päevakorral

Tänavune talv tõstab taas au sisse aastatetagused soovitused kujundada õrnemad viljapuud (ploomipuud, maguskirsipuud, pirnipuud) põõsaspuudena. Sellise puu tüvi on väga lühike - põhioksad algavad kuni 20 cm kõrguselt. Paksu lumega talvel jääb osa okstest kaitsva vati sisse peitu ning kui pakane peakski väljaulatuvad oksaosad ära võtma, saab tagasilõikusega võra kerge vaevaga uuendada.

Tavalise 60-100 cm kõrguse tüve korral hukkub sel juhul kogu võra.

Eestimaised taimed on eelistatud seisus

Viimaste aastate pehmete talvede tõttu on istikumüüjad ja -ostjad liiga julgeks läinud, usaldades aina rohkem lõunapoolsetest maadest pärit taimi. Nii on Eestimaa aedadesse sattunud üsna tavatuid liike ja sorte, millest kõik aga kahjuks tänavuse-sarnast külma talve üle ei ela (väljaarvatud paksu lume all peidus olevad taimeosad).
Eesti päritoluga puud-põõsad on aegade vintsutustes raskete ilmaoludega kohanenud ning peavad seetõttu hästi vastu.