Tuhkapäev on vastlatele järgnev kolmapäev. Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist.

Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud leelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.

Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes.

Keelud

Juuste kammimine, sest vastasel juhul need muutuvad tuhkjaks, katkevad, lähevad sassi ja on inetud; või lähevad halliks, kõõm tuleb pähe jne.

Kaua ei tohi üleval olla ega tule valgel töötada, sest muidu vaatab laisknaine su ära. Laisknaine liikus ringi Läänemaal ja Muhus.

Naised ei tohtinud esimesena külla minna ja üldse ei olnud külaskäigud tavaks, sest sellest kardeti loomakahju, haigusi ja majapidamisriistade riknemist. Seetõttu on külalistele visatud tuhka järele või riputatud seda nende jälgedesse.

Toidud

Kõiki selle päeva toite kutsutakse tuhatoitudeks, ehkki valmistamisviis on tavapärane.

Valmistati tuhakakk, tuhapull, tuhavatsk ehk -leib - tegelikult üsna harilik leib; tehti karaskit ja saiakesi. Tavalisim oli odrakaraski ja odrakuklite küpsetamine. Mulgimaal ja mujalgi on küpsetatud lihaga kakke ja karaskit. Mõnel pool hoiti üks küpsetatud kakkudest karjalaskmispäevaks ja jagati siis loomadele.

Tuhakoogid ehk lihtsalt pannkoogid olid tuhkapäeva tüüpilisemaid roogasid.
Keedeti tuhapuder ehk jahu-, harvem tangupuder.

Allikas: BERTA- Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas

Aiatark OÜ