Ammuaega tagasi kujunes vaade, et paradiis – õnn – on paik. Vanu paradiisiaia pilte uurides näeme, et kunstnikud on selle mudeliks enamasti võtnud puisniidu. Mart Külviku ja Juhan Maiste koostatud pargiraamat soovitab parki paradiisina vaadata – mis tähendab siis, et puisniiduna. Sellesuunalist liikumist me nende raamatust ka tõepoolest leiame.

6. jaanuaril esitleti maaülikooli aulas uut ja uhket, 32 autori raamatut «Park on paradiis looduses ja kunstis».

Parkidele pühendatud eestikeelseid raamatuid pole palju. Esimesi oli Ado Grenzsteini «Linna puud ja puiestikud» (1897), sellest loeme: «Puiestik on nii ütelda tükk kodust metsa. Mis meie metsast ilusat ja armsat leiame, selle toome puiestikku, niipalju kui see iganes võimalik.» Sõna ’park’ asemel kasutas ta pärismaisemat ’puiestikku’.

Hiljem on ilmunud Ethel Brafmanni «Pargid Eestis» (1980) ning Olev Abneri jt koostatud «Eesti pargid I» (2007). Ühele pargile pühendatuist on vist mitmekülgseim Kadrioru-raamat.

Pargiparadiisiraamat algab Gerd-Helge Vogeli looga rohelisest revolutsioonist aiakunstis. Jutt on Inglise pargitüübi sünnist 18. sajandil.

Eestis on nähtav visa tendents parkidel aedadest maastikeks saada. Või on see maastikuline vaade algusest peale Eesti maakultuuri igioma? Siingi, Kalev Sepp hüüatab: «Park on maastik!» «Ettekujutuslik ja reaalne maastik ühekorraga,» lisavad toimetajad. Ning Hendrik Relve räägib meie vanimast ja vist ka kõige enam tulevikku suunatud pargist – puisniidust.

Esmakordselt trükis avaldet leiame ka Eesti pärismaiste puu- ja põõsaliikide täieliku loendi.

Külvik ja Maiste: «Erinevalt maalist ... liigub ja loob pargis iga väiksemgi puuleht ja sipelgas.» Paradiisiaed on muidugi rikka elustikuga.

Nii on parkki ökosüsteem, seal on lindude ja siilide ja putukate kodu. Mõte ideaalpargist kui pärandkooslusest on visa levima, ent küll ta juurdub.

Pargikunst on eriline kunst – see on kunst, kus kujundatakse elusat. Võib luua nii, et 500 liigi elupaik segi pöörata.

Võib luua ka nii, et liigid jäävad ja lisaks on ruumi veel mõnekümnele kohalikule, kes sinna enne ei mahtunud. Paradiisipargiks.

Kalevi Kull, TÜ biosemiootika professor

Allikas: ajaleht Maaülikool 04.02.2010.