Jaanuar lõppes, veebruar algas…. Selle talve märksõnad on olnud lumi ja külm, külm ja lumi. Algul olin minagi sellest lumest võlutud - imetlesin härmatanud oksi, lumemütse aiapostidel, lumehangede kõrgustesse kasvamist. Sai aias hulga piltegi klõpsutatud. Aga iga uus on algul huvitav, siis muutub igapäevaseks ja lõpuks tüütab hoopis ära. (Oskar Luts Kevades kajastab seda Imeliku suu läbi: “Oh, eks ole saand käia kah juba küllalt.“- kui Teele Imelikku jälle kabelisse jalutama kutsub).

See on ju tegelikult nii inimlik - ihkame alati seda, mida hetkel käepärast pole. Kui sajab, ihkame päikest. Kui päike kõrvetab, ihkame vihma, mis jahutaks ja kastaks. Kui oleme kodus, unistame kaugetest maadest. Kui oleme kodust kaugel, unistame kojujõudmisest.

Looduse kauneim kingitus inimesele olevat võime näha värve. Me oleme selle võimega nii harjunud, et sellele suurt tähelepanugi enam ei pööra. Inimsilma maksimaalne tundlikkus olevat aga 560, 530 ja 424 nanomeerit - seega sinises, rohelises ja oranžis (www.teadus.ee).

Oligi ju plaanis aiavärvidest kirjutama asudes alustada rohelisest - selle peal meie silm aiaski puhkab. Aga ehk seekord juba puhkusest piisaks? Kuna aga hoopis kollane on ergutav päikesevärv, siis alustaks pigem kollasest. Ka uurides kirjandust, leidsin nii mitmeski mõttes, et aiast ja taimedest kirjutades ja endale kujutluspilti luues saab rohelisevärvilisele keskosale (aiale) kollasest raami ümber sättides just ettekujutuse nii aiast kui ajaloolisest objektist kui ka aiandusaastast. Sellest kõigest siin hiljem.

Otsides netimaailmast mingit teavet kollase kohta, sattusin vaid sellisele meediakommentaarile, kus kollane=huvitav (kui värvus, siis võib tema kohta tõesti öelda, et temas on midagi huvitavat!), aga selles kommentaaris jõuti hoopis kollase ajakirjanduse juurde. Tsiteerin:“kes siis ei tahaks huvitavat ajakirjandust lugeda.... Minu kommentaar aga: Ei-ei, ei taha!!! Otsiks pigem siis teavet kollasest värvusest raamatute maailmast!

Värvide maailm (Maalehe Raamat. 2003): Kollane - soe, särav, rõõmus, heatujuline, valgusküllane ja energiline. Tõstab tuju, soodustab helgeid mõtteid ja tõstab vajadust tegutseda (just see, mida praegusel ajal ühele põhjamaisele inimesele vist vaja oleks?) Värvusteraapias kasutatakse kollast puhastava ja tervendavana. Ta parandab nägemistaju ja on toniseeriva mõjuga närvisüsteemile.

Kollane omab kultuuris väga palju erinevaid tähendusi. Euroopas seostub see pettuse, vihkamise, õeluse, reetmise ja äraandmisega. Seevastu islamimaades on kollane tarkuse väljendaja. Hiinas seostub kõige kuninglikuga. Egiptuses häbi, kadeduse ja kiuslikkusega. Päikesemaades seostub kollane päikese ja tema tugevuse, võimuga. Euroopas sümboliseeib kollane kevadet (kuidas me tegelikult ju juba kevade poole õhkame!!!) ja päikesepaistet. Kuigi on ka kollane surevate lehtede ja küpse vilja värvus - raamimaks siis aiandusaastat!

Kollane sümboliseerib ka tuleleeki - soojuse ja valguse sümbol.

Seda lugu kirjutades istun ahjutule paistel ja kollased tuleleegid nilpsavad lõbusalt ahjus puid. Ja järele jäävad punaselt hõõguvad söed  - ehk siis peakski järgmiseks värviks valima punase? No vaatame, mingeid veksleid seekord välja ei käi!

Kui heita pilk aiandusajaloole, siis umbes 4000 a. e.Kr. rajasid sumerid (maailma esimene kirjaoskaja tsivilisatsioon) oma aiad kõrbete keskele - endale tuleb sellest pilt silmade ette: roheline oaas kollase raamistusega. Aianduse ajaloost saab lugeda: Penelope Hobhouse. Aianduse ajalugu. Varrak, 2006. Kuid neilgi, keda aianduse ajalugu ja värvimaailm ei huvita, soovitaks sealt midagi omandada: “Aiandusega alustades tuleb paratamatult palju õppida. Me peame tutvuma oma maatükiga, teadma tema pinnast, sademeid ja kliimat, välja uurima, milliseid taimi tahame kasvatada, ja mis veel tähtsam, millised neist sinna sobivad....“ (lk 17).

Unistame siis natuke kevadest ja silme ette kerkivad pildid õitsvatest võililleväljadest. Aianduse jaoks on võilill muidugi üks üsna tüütu seemneumbrohi ja tegelikult enne laiuvate võililleväljade nautimist saab aias juba mitmeid kollaseid kevadlillekesi nautida. Kollases lillepeenras paistvat alati päike-nii on kirjutanud Nori ja Sandra Pope oma värvide raamatus. Ja pärast talvist värvinälga ahmib silm igat eredamat värvilaiku. Kollaseõielised kevadekuulutajad on maapealne tunnustus päikese taassünnist (Rein Kuresoo. Värvimängud aias.).

Üks varajasemaid õitsejaid on amuuri adoonis (Adonis amurensis), kes võib juba enne lumikellukesigi meid kevadel tervitada oma kollaste õitega. Ta on talvisest lumekupustki (Eranthis hyemalis), kes on ka üks esimesi kollaseõielisi kevadekuulutajaid, varajasem. Alles siis tärkavad teised kollaseõielised kevadlilled: krookused, nartsissid, nurmenukud, kanakoole, kollane ülane... Nende adoonisetaimede leidmisega (tema liike on mitmeid) on aga üsna keerulised lood. Puukoolides kohtab neid harva. Senini olen amuuri adoonist vaid Sulev Savisaare aias imetleda saanud ja alati sinna jõudes õitsevad seal viimased õiekesed. Kes siis nii vara ikka aiast õitsejaid leida julgekski! Ehk kunagi õnnestub sealt endalegi mõned taimed hankida. Unistuste najal ju edasi liigumegi!

Põõsaste maailmast saaks juba pehme talve ajal nautida nõia(pähkli)puude (Hamamelis) mõnede liikide-sortide õitsemist. Kahjuks väga vara kevadel õitsevate, nt jaapani nõiapuu (Hamamelis japonica) õied saavad juba -5 kraadise külma puhul kahjustatud. Nõiapuude perekonna 5 liigi hulgas on nii sügisel kui varakevadel õitsejaid. Kes tahab neist täpsemalt teada enne kevadist puukooli tormamist, peaks talvise kodutöö enne ära tegema ja lugema Olev Abneri artiklit Talvine õitseja nõiapuu (Maakodu. Veebruar 2003, lk 42-44).

Ka pole sel kevadel loota kollaste õite ilu värd- (Forsythia x intermedia) ja lookleva forsüütia (F. suspensa) põõsaste omanikel. Õnneks pakutakse viimasel ajal juba müügis ka korea forsüütiat (F. ovata) ja tema sorte, kes on palju külmakindlamad ja õitsemiselt eelmainitutest varajasemadki. Mandžuuria forsüütia (F. mandschurica) õiepungad peaks alla -30 kraadiseid pakaseidki taluma. Seda liiki põõsakest andis mul aga enne otsida, kui eelmisel suvel alles Järvselja taimlast õnnestus hankida.  Huvitav on oodata, kuidas kirss-kontpuu (Cornus mas) ületalve elas.Temagi õitseaeg on varakevadel kollaseõielisena. Õnneks mul on ta eestimaiselt paljundatud ja senini pole külmakahjustusi saanud.

Ka okaspuude hulgas on palju kollaseokkalisi sorte. Neid soovitatakse pigem päikeselisele kasvukohale istutada, sest just seal nende kollane okkavärvus on sordiomaselt ere. Nooremaid taimi on kevadtalvise päikese eest siiski soovitatav varjutada. Aga kui kevadel avab oma noorkasvud hariliku kuuse (Picea abies) sort ’Aurea’, siis oleks nagu ime juhtunud, et kuusepuu on õide puhkenud!

Talvelgi on kollaste okstega aias särajaid - mitmeid pajude taksoneid ja kõigile tuntud võsund-kontpuu (Cornus stolonifera) sort ’Flaviramea’.

Kevadel neid esimesi kollaselt õitsejaid imetledes isegi ei teki algul piiritunnet, kui palju neid korraga silmad suudavad vastu võtta - nagu veel ja veel võiks seda kollendavat ilu olla. Eriti säravad nad tumeda mullapinna taustal - rõõmu kui palju! Kellele aga tundub, et seda kuldset sära tahaks mahendada, saab siniste ja violetsete õitega (vastandvärvid kollasele) sära aias mahendada. Kui hakkavad aias koos õitsema kollased ja punased tulbid või kas roosaõielised murtudsüdamed kollaseõieliste õitsejatega kokku sobivad? Neil teemadel lugemist on nii mitmeski aiavärvide teemalises raamatus. Tasuks uurida peale Rein Kuresoo raamatu ka Jouko Rikkineni Värvid aias (Varrak, 2008) ja Christopher Lloyd’i Värvid aias (Maalehe Raamat, 2002). Neil läänepoolsete tõlkeraamatute puhul tuleb aga tähelepanelikult uurida seal pakutavate taimede sobivust meie kliimasse.

Oh seda lillelist maailma, kui suur valik on siin kollaste õite hulgas! Seda ei suuda küll vaid mõne lausega lahti kirjutada! Millal keegi õitseb, millist kasvukohta ihaldab, kes neist on üheaastane, kes püsik, kui kõrged õilmitsejad nad on, kas õied iseseisvalt püsti püsivad või tuleb neid toestada? Selleks tuleb ikka kas endal neid taimi kasvatades kogemusi saada, naabrite, sõprade aedadesse piiluda või mõni aiaraamat kätte võtta. Eks igal aiasõbral tuleb  siin omad valikud teha!

Kuna selle pakaselise talve järel tuleb hakata ikka rohkem oma aia jaoks taimi valima ka talvekindluse järgi, siis rododendronite maailmas tasuks tähelepanu pöörata teadmisele, et oranži- ja kollaseõieliste igihaljaste sortide seas pole  külmakindlaid sorte just kuigi palju. Tasuks kodutöö ära teha ja uurida: Mart Lepa Rododendronid. Õhuke raamatuke, aga kui palju head-asjalikku teavet!

Lehtdekoratiivsed taimed toovad aeda ju pikemaajalise ilu. Ja kuna iga aednik näeb ikka kõigepealt oma mättalt (aiavalikute seisukohast), siis tulevad mulle kõigepealt meelde oma eelistused kollaseleheliste puude-põõsaste seast.

Sellisel lihtlabasel liigil nagu punane leeder (Sambucus racemosa) on paar kollaselehelist sorti: ’Sutherland Gold’ ja ’Plumosa Aurea’. Niiskemal kasvukohal nende lehtedele pruune laike ei teki ja igatpidi kenad värvilaigud aias. Algul keegi neile pilku heites ei tulegi selle peale, et sellise lihtsa liigi esindajad. Ka nende seemnepaljunduse seas tärkas sordile omaseid seemikuid.

Mustal leedrilgi sort ’Aurea’ olemas, kuid tema võib meie kliimas külmakahjustusi saada ja ega ta terve suve ikka nii eredalt särada oskagi - suve II poolel on põõsal juba roheline toon. Pigem siis kollaserandiliselehine sort ’Madonna’.

Siberi kontpuude (Cornus alba) hulgas nii ühtlaselt kollaseleheline sort  ’Aurea’ olemas kui paar kollase leheservaga sorti ’Spaethii’ ja ’Gouchaultii’ - nemad igatahes külma ei karda ja talvel oksad aiale punaseks ehteks.

Ka jaapani enelal (Spiraea japonica) on mitmeid kollaselehelisi sorte ja Thunbergi kukerpuul (Berberis thunbergii) sordi ’Aurea’ kõrvale mõned madalad kollased mütsakasarnased sordid ilmunud (’Tiny Gold’ ja ’Goldalita’). Ka ’Pow-wow’ särab kevadel kollaselehelisena. Niiskemas kasvukohas või põua ajal kastes nende lehtedele pruune laike ei teki.

Eks neid ’Aurea’ sorte ole paljudel liikidel ju! Ja siis veel ka kollaseõielised põõsasmaranad! Neid sorte on kohe päris palju. Üks pikema õitseajaga on ilmselt ’ Goldfingers ’. Aga mõni puukoolis potis kasvav kollaseleheline taim võib osutuda hoopis rohelise lehevärviga taimeks ja kollane väljanägemine seal hoopis tingitud toitainete puudusest. Kunagi sattus minu aeda niimoodi  Rootsist ühest puukoolist suureõieline iminõges (Lamium orvala), kes seal mind oma kollaste lehtedega võlus, kodus aga roheliseleheliseks muutus-tegelikult püsikute asjatundjate seas on tal menu.

Nüüd siis ajasin ka lugejal pea nendest liikidest-sortidest kollasekirjuks! Aga siiski tasuks tähelepanelik olla taimedega, kes meil kasvades just kõige kindlamalt end ei tunne - just kitsa- ja kirjulehised sordid on veelgi pirtsakamad - neil ju klorofülli lehtedes vähem ja suurem oht talvekahjustusi saada. Pigem saavad nad päikeses kasvades paremini hakkama - seal lehevärv ka intensiivsem.

Aia varjulisematele kohtadele sära juurde andmiseks saab mõningaid kollase- ja heledamalehelisi (või –õielisi) pinnakattetaimi kasutada. Tasuks lehitseda Arne Kähri raamatut Varjutaimed (Varrak, 2006).

Aga kollane olevat looduses ikka ohumärk! Kui järgida Karel Čapeki lustakat raamatut Aedniku aasta ja sealt jääda rahule aedniku tekkimiselooga, et aednik on tekkinud keskkonna ja looduslike tingimuste mõjul kogemustest, siis on ju kevadiste kollaste õite puhkemine aednikule ohumärgiks, et nüüd ei saa enne oma aiatöödega pidama kui  maa jälle ära külmub ja lumi enda alla kõik matab-alles siis saab mõneks kuuks puhkusele. Nii, et kas siis karta või pikisilmi oodata kollaselt õitsejate tärkamist...

Liina Timmermann, hobiaednik Tartumaalt.

01.02.2010