Nüüdseks peaks sügavpuhkus siis taimemaailmas otsas olema ja alanud on sundpuhkus. Juba ammugi on igatsus mullas tuhnimise, külvamise, istutamise ja pookimise järele! Aga kui sundpuhkus, siis sundpuhkus! Tuleb alluda looduse seaduspärasustele! Allpool püüan seda mõtet ka pikemalt lahti kirjutada.

Õnneks on seekordsel talvel siis vähemalt kalendri järgi selgroog katki murtud ja karu koopas teise külje pööranud (ehk saab temagi sel talvel end rahulikult välja puhata!). Aga oma katkise selgrooga suudab seesinane talv veel nii valusalt omi külmi hambaid näidata! Kohe-kohe paari päeva pärast pidi ilm küll tunduvalt leebemaks muutuma ja... tuiskama hakkama! Ka korstnast tõusev suits ei lähe täna enam püstloodis üles ja lennukite „sabad“ taevas on viimastel päevadel tunduvalt lühemaks jäänud. Otsid ikka kinnitust, et ehk läheb külma süda seekord juba lõhki! Aga eks tuisukuu veebruar ju veel ees!

Lapsepõlveaegsetel talvedel suutis ju alles märtsipäike teeäärsetele lumehangedele pitsilisi mustreid peale soojendada - nii tore oli seda looduse „käsitööd“ siis jälgida ja mitme lõngaga kootud labakinnastega neid puudutada (see oli ju hea nipp, et kinnas seest ikka soojem oleks!). Endast kõrgemad lumehanged ümberringi ja see polnud siis miski ime, kui elupuuhekk ja lumehang pealt ühekõrgused olid. Vahel polnudki vaja kelgumäge otsida - kokkulükatud lumehang täitis hästi seda ülesannet - päris pika liu sai! Selle jutu peale tundub, et tuleb üks nostalgitsemise aasta vist, aga laulgi ütleb ju, et kõik kordub, kordub uuesti...

Aga mida sel põhjamaa rahval ikka selle pika talvega teha, kui ahju ääres mõtiskleda ja nostalgitseda! Ja seda põhjamaalasest aedniku staatust nautida ning mõtiskleda selle üle, et inimene on vaid tükike loodusest ja ei olegi ta nii suurvõimas, et suudaks seda kliimat soojaks kütta. Kes sellest pikemalt ja teaduslikumalt tahab lugeda ja oma suuruse ning võimsuse üle sessinatses maailmas mõtiskleda, siis 

www.teadus.ee pakub nii selle kui paljude muude teemade üle väga paeluvalt kirjutatud lugusid.

Aga siin katsun ikka jääda seekord oma ümbruse (praegu eeskätt ahju läheduse!) ja selle talve, raamatute ning oma aia teemasse. Eksootiliste taimede kasvatamisega ei läinud ka seekord õnneks - vist! Aga alles kevadel selguvad ju aias ellujääjad. Juba selle talve alguse  kõleda lumeta külma ajal otsisin välja ühe ajakirja artikli 2006. a-st, kus pärast tolleaastast lumeta talve olid aednike kommentaarid oma ellujääjatest. Uudishimu ju olevat ikka väga inimlik!

Aga näed, selliseid ekstreemseid talvi koos kõleda külmaga polegi teab kui kaugelt vaja otsida! Talvitumiskatsumused aias pidid minu taimed ka 2002. aastal läbi tegema - siis said paljud alles istutatud eksoodid juba välja selekteeritud. Eks äsjaistutatud taimed saa ikka kõige rohkem kannatada! Aga tol korral sain alles siis aiataimede kasvatamise osas „jalad jälle maapinnale“, kui veel vanast peast läksin Räpinasse haljastust ehk nii, nagu uhkelt kirjas on: maastikuehitust õppima.

Esimesed õitemised oma aia taimedest olen tubastes oludes juba sel aastal ära näinud. Enne suuri külmi, kui lund ka polnud, ei saanud neid külmahellikuid - looklevat ja värdforsüütiaid õieti millegagi kattagi. Tõin siis oksad tuppa. Juba nädalaga oli tuba veel enne uue aasta algust kollaseid õisi täis. Ilmselt siis sellelgi taimel pole erilist sügavpuhkust (maasikal ka polevat!). Igatahes tuli uus aasta seekord päikeseliselt õitsvana! Sellist „pattu“ aga, et toon aiast kedagi juuretult tuppa – siis peab ikka suur põhjus küll olema! Nii et minul forsüütiate õitemine siis sel aastal ära nähtud - aias võib nende külmahellade liikide kasvatamisel seekord küll kehvalt minna. Ja esimesed kahevärvilise paju urvad ka imetletud - ei pidanudki kauem vastu kui aastavahetuseni!

Kui kirjutamiseks senise sügavpuhkuse tingimustes ei leidnud nagu sobivat teemat, siis lugeda oli küllaga! Olevat ju alanud aastagi nimetatud lugemisaastaks! Aga iga uuega harjumine võtab meil ju omajagu vaeva ja ümberõppimist, kui vana harjumus kadunud või puudub hoopis. Praeguseks on paljudki kahjuks minetanud harjumuse lugeda teavet raamatutest (raamatupoodides käies seda küll õnneks täheldada ei saa!). Eks progress on ju ikka kasulik ka ja meie heaolu jaoks välja mõeldud - arvutist palju teavet saadaval, omavaheline suhtlemine ka kaugel asuvate tuttavate-sõpradega lihtne ja saab isegi raamatuid tellida kodust väljumata. Kuid päev läbi arvuti taga istudes on silmad õhtuks üsna suure koormuse saanud - ikka tunduvalt rohkem väsinud kui raamatut lugedes.

Seekord oligi mul plaan kirjatükk aiandus- ja loodusraamatutele pühendada. Tegelikult andis algtõuke üks positiivne kogemus: just positiivsed kogemused annavad mulle tõuke millestki kirjutada. Ajalehti sirvides olen aga täheldanud, et ikka vastupidi: negatiivne info on seal enamasti esikohal. Kunagi ühe ajakirjanikuga vesteldes tuli jutuks, et just negatiivsed uudised „lähevad lugejatele enam peale“. Ise püüan ikka negatiivset infot kõige vähem omandada ja ajalehti harva lugeda - no milleks siis meile teiste ebaõnned ja õnnetused. Kui, siis vaid selleks, et ise neid vigu vältida oskaks. Tulevat ju ikka teiste vigadest õppida - need vanasõnad ja meie esivanemate tähelepanekud ja ülestäheldused on üks tarkvara küll (jällegi nostalgitsemine!).

Viimast raamatupakki kätte saades, lahti harutades ja uudistama asudes oli tore üllatus! Just see mind kirjutama ajendaski! Neid tellitud raamautupakke kätte saades on selline tunne nagu jõuluvanalt pakki saades - oled endale midagi ihaldanud, tellinud ja kätte saades on selline uudishimu: mida küll see unelm siis sisaldab? Tõde selgub alles raamatute sisuga tutvudes.

Olin seekord endale tellinud ka Jouko Rikkineni Värvid aias. Tegelikult tellisin selle raamatu ju mõeldes pigem aia värvidemaailmaga süvitsi tutvumisele. Sest minu hobi, aiandus, ei hõlma mitte ainult head taimede tundmist, vaid muudegi üsna peenete asjade nagu ka kunsti mõningast tundmist. Aed ja park on ju ikkagi väga sügavasisuline kunst - ja pealegi veel kolmemõõtmeline! Ja aednikuamet üks vanemaid-auväärsemaid elukutseid maailmas. Sellest on Sulev Savisaar väga toreda ja muheda loo kirjutanud, mis avaldatud ajakirjas AED sept/okt. 2007. Suure otsimise peale leidsin selle ka Aiandus.ee mahukast rüpest: Maailma vanim elukutse…. Näed, ikka tore asi küll see arvutimaailm!

Aga üllatus oli seekord selles, et koos värvimaailma tundmaõppimisega sisaldas raamat ka rohttaimemaailma ellujääjaid Soome kliima jaoks. Ja sissejuhatuses raamatule viitab autor, et ka neil, Soomeski, tõlgitakse tihti pehmema kliimaga maade aianduskirjandust, kust saadavat infot taimede kohta ei saa usaldada. Kel püsikute kohta suurem huvi, siis on veel teinegi Soome autori õige mahukas raamat: Pentti Alanko Püsililled. Nüüd on Aarne Kähri sulest ilmunud just Päevaliiliad. Nii et koos soomlaste taimeraamatutega on vist enamus tarkust püsikutest siis raamatukaante vahele saanud.

Enda kohta täheldan aga üha enam, et tahaks oma teadmisi ja eelistusi aias ikka järjest „puisemaks“ muuta. Nii tuleks enne kevade tulekut veel läbi uurida üsna mahukad parginduse alased raamatud. Alles Eesti Pargid I osa (Varrak, 2007) praegu käsil. Aga seal on väga huvitavat infot parkide ajaloo ja meile introdusteeritud pargitaimede kohta. Viimase raamatupakiga saabus ka Park on paradiis looduses ja kunstis (Tartu, 2009). Parkide almanahh II alles kauplusestki veel ostmata. Ja igatalviselt sirvin ka aiandusajakirjades aastate jooksul ilmunud artikleid - põhiliselt ikka puittaimede alalt.

Aga mõni aiandusraamat on lausa igatalviselt öökapil käepärast võtta. Nii aegumatud on ju Heino Kiige Taimetargad! Eelmise aasta detsembris õnnestus autorilt neisse pühenduski sisse saada - vaat see alles muudab ühe raamatu hindamatuks! Ja millise kingituse leidsin eelmisel aastal ühest minule adesseeritud postipakist - mulle oli saatnud Väino Eskla oma koos Sulev Järvega kirjutatud vastse Puude ja põõsaste lõikamise (Varrak, 2009) koos pühendusega! - see tõi kohe õnnepisara silma!

Arvan, et seda teavet huvitavate - pigem tiheda teabega raamatute kohta sai nüüd ehk piisavalt, siis vahelduseks ka midagi hingele: Aili Paju, Arne Ader. Seda kuuske peab kuulma (AS Ajakirjade Kirjastus, 2007). Selles raamatus on nii palju sügavat tõde: miks me ikka talvel peaksime puhkama ja mitte suvel (just see, milleni olen isegi jõudnud - oleme ju ikkagi osake loodust ja peame ka vastavalt sellele oma samme seadma) ja ka mõtlisklus selle üle, miks inimesed tihti oma tervise kaotavad... (aga sellest lugege juba ise lk.96!). Igatahes hea mõtisklusterohke raamat koos ilusate piltidega just külmaks talvepäevaks! Just talvel ju  vaatame peamiselt pildiraamatust ihaldusväärseid värvikaid looduspilte. kevadest sügiseni see ju kõik meie ümber kolmemõõtmeliselt niigi olemas -mine loodusesse ja naudi! Praeguse lumevalevuse suhtes olen aga Tapio Varesega ühel meelel - mulle ka juba aitaks! (Loen tema lugusid Aialeht.ee-st suure huviga! Ehk saan siit oma loo kaudu Sulle Hiiumaale tervitusigi saata!). Seepärast vaatan praegu kasvõi raamatutest pigem rohelise värvi poole -ehk kirjutangi sellest lähiajal?

Aga kui tahan hoopis mingil muul teemal lugeda, siis vana hea Oskar Luts on oma muheda sõnaga end ikka jäädavalt eesti kirjandusse sisse kirjutanud!

Muusika osas aga minu eelistused pigem V (W) poole - Valgre ja Wagner. ’Wagneri’ pole mitte ainult hariliku elupuu sort, vaid helilooja, kelle muusikas on väga palju lootusrikkust. Ka põhjamaalase elu on ju üksainus suur ootus ja  lootus (tsiteerides Tapio Varest) - väga hästi öeldud!

Praegu aga lubati eelolevaks ööks -32 kraadi külma! Nii et tuleb jälle ahjule lähemale tõmbuda ja lugema hakata (ja kuulama hakkan Wagneri plaati!).

Siia sobiksid lõpusõnadeks ehk hästi raamatu Värvid aias autoripoolne soovitus: värvikaid lugemishetki uue kevade ootuses!

Liina Timmermann, hobiaednik Tartumaalt

23.01.2010


Foto: "Tihane ja masu", Liina Timmermann