Pajud on alati olnud inimeste elus üsna olulisel kohal. Pole nad midagi vaid mõttetu võsa hooletu maaomaniku häbistajana! Paju oli ka aasta puu 2006. aastal. Seda toredat liigi- ja vormiderohket taimeperekonda ei tohiks aga ühelgi aastal alahinnata. Paljud taksonid nende hulgast sobivad aeda nii talvel kui ka varakevadel ilmestama. Ka väikeaeda sobivaid toredaid väheldase kasvuga põõsaid ja poogitud vorme leidub. Leheilugagi on neid puittaimi õnnistatud. Oska vaid endale meelepäraseid ja sobiva kasvunõudlusega ja –suurusega taimi leida.

Kahjuks ei edene meil ei kõige arktilisemad ega ka lõunamaisemad pajud. Kuid looduseski on Eestis kasvamas tervelt 21 pajuliiki ja lisaks ka hulgaliselt nende vahel tekkinud hübriide.

Kellel on suurem maa-aed, vaja haljastada veekogu kallast, leida kedagi kasvama liivasele kehvale pinnasele või hoopis soostunud alale, siis pajude hulgast leiab kasvatamiseks sobivat puud-põõsast igale erinevale kasvukohale.

Pajude maailmast on meil ilmunud üsna head ja huvitavat lugemismaterjaligi. Huviline võiks uurida 2006. aastal Eesti Looduses ilmunud artikleid. Väga toreda loo on kirjutanud Aino Mölder Maakodu 2006. aasta septembrinumbris. Rohkem väikeaedadele orienteeritud poogitud ja pookimata pajudest on Mihkel Saare artikkel Targu Talita 2003. aasta 13. numbris. Ka Iluaianduse Käsiraamatus on paljudele pajutaksonite kirjeldustele koht leidunud.

Looduses liikudes vaid tajume, et peaaegu iga pajupõõsas on millegagi teistest erinev. Pole meil ju seal viibides taimemäärajat kaasas ja kuna pajud omavahel hübridiseeruvad, siis tihti polegi neid võimalik täpselt määratleda. Varakevadel ju imetleme möödasõidul teeäärseid värvikirevaid veel raagus kahevärvilise paju (Salix phylocifolia) põõsastikke päiksepaistes. Keegi oleks neid justkui nii ümarateks põõsasteks püganud ja erinevate toonidega nende oksi värvinud. Kui läheme võsast endale käsitööks punumismaterjali hankima, alles siis märkame, et siit saab juba looduslikult erineva koorevärvusega oksi. Ka pungade värvus ja kuju on erinevad. Eri aegadel rõõmustavad nad meid ka oma „tibudega“. Hilissügisel ja talvelgi oleks keegi nagu villatutte põõsastele pillutanud - need on raudremmelga (S. pentandra) viljad.

Suuremas koduaaias on võimalik peale meil talvel aiale värvi andjatena tuntud erksavärviliseoksaliste kontpuude kasvatada ka pajusid, kelle okste värvus on veelgi kirevam. Hõberemmelgal (S. alba) on mitmeid lausa oranžilt särava oksaga sorte nagu ’Flame’ ja ’Chermesina’. Ühel päikeselisel sügispäeval märkasin, et tema hallilehelisena tuntud sordi ’Sericea’ ladvagi suutis madalalt käiv päike värviküllaseks paista.

Tallinna Botaanikaaias on kasvamas pajukollektsioon. Olen kunagi ühest kogumikust Dendroloogilised Uurimused Eestis endale välja kirjutanud sealse kollektsiooni 1998. aastal kasvanud taksonid koos viieaastase kogemusega nende kasvatamisel. Kahjuks pole võimalik iseseisvalt ilma spetsialisti abita sealses botaanikaaias orienteerudes uurida, kes neist tänini seal vastu pidanud on. Ilmselt paljud madalatest just arktilistest vormidest pole meie kliimale vastu pidanud. Samuti katsetatakse meil lõunamaisemaid taksoneid, kes samuti siin hästi vastu ei pea.

Kunagi aastate eest jäi silma sealse alpiaia nurgas kasvav huvitav madalakasvuline tugevamaoksaline paju kui meil tihti müügis pakutavad liivpaju (S. repens) roomavad sordid. Temale leidsin nime, uurides Eino Laasi Dendroloogiat - villase ja lapi paju hübriid ’Stuartii’ (S. lanata x S. lapponium). See kaunis kevadekuulutajast pinnakatja oli võimalik Tartu puukoolist endalegi hankida.  

Enamik kõrgemakasvulistest paju puudest-põõsastest paikneb Kloostrimetsas üsna salakavalas kohas, kuhu ilma kindla teadmiseta, et sealt pajusid otsida, ei oskagi sattuda. Viimati õnnestus üle hulga aja pääseda siit Lõuna-Eestist Tallinna Botaanikaaeda jalutuskäigule nüüdseks läbisaava detsembrikuu algul. Külaskäigul sinna jõeaäärsesse pajude pelgupaika oli seekord ka tore üllatus: paljudel põõsastel rippusid tutvustavad nimesildidki küljes. Vaid mõned kenad põõsakesed seal jäid seekord nimetuteks.

Oi, missuguse sametkarvase oksa ja pungaga nimetu kõrgem pajupõõsas on keskelt murdunult justkui tahtmaks oma vaatamisväärsusi kõigile lähemale ulatada. Ei jää tema pungad palju alla isegi hallikarvasepungalistele magnooliatele. Pigem on tal boonusena ka nii armsalt pehmekarvaline oks, et mitte ei saa jätta teda silitamata. Endale määratlen pajusid kui põhjamaiseid magnooliaid - õied on küll tunduvalt väiksemad, kuid varakevadised õitsejad on nad mõlemad.

Siin botaanikaaias saab murtud ka teadmine, et ainult punapajul (S. purpurea) on vastakud pungad. Siin saab teada, et ka terveservalisel pajul (S. integra) on pungad vastaku asetusega. Paljudes koduaedades on kasvamas tema tuntud sort ’Hakuro Nishiki’, kes aias õitetagi oma roosakirjude lehtedega uhkeldab. Sama roosalt säravad ka tema raagus oksad. Kahjuks tuleb teda külma talve eest kas lumega või selle puudumisel muude vahenditega kaitsta. Kuid kunagi pole ma uurinud tema peeneid oksi, et ta pungad on vastakud. Terveservalise paju põhiliiki aga kohtan siin botaanikaaias esmakordselt. Tema pungad on nagu tumedast merevaigust pärlid, mis korrapäraselt kahekaupa kollakale õrnale oksale lükitud. Oleks vaid kevadel endal võimalik sinna vaatama minna, kas ka see liik talveõrn on. Eelmised talved ju soosisid nii mõnegi külmahelliku kasvatamist meil. Kuid nüüd saime juba kinnituse tõsiasjale, et elame ikka põhjamaal.

Siin saab tutvuda ka paljude meie looduses kasvavate pajudega. Kahjuks jällegi ühel huvitava oksa ja pungaga põõsal puudub siin liigimääratlus. Aga heledal oksal vahelduvad siin pruunikiivrilised prunnakad pungad nagu nööbid Kiire saabastel.

Missugune õitsemine võib küll siin juba varakevadel alata! Ja suvel lehtede sahin - lehevärvide mäng tuule käes. Ilu ju olevat ikka pigem vaatajate silmades!

Oma kollektsioonigi olen hakanud tasapisi erinevaid pajutaksoneid koguma. Just neid nii lihtsaid põõsaid on kõige raskem koguda, sest puukoolid pakuvad üsna väikest valikut. Aga siit-sealt ikka koguneb neid minu järveäärsele kallakule. Saangi seal vaid kasvatada selliseid  vintskeid põõsaid, kes kobraste hammaste alla sattudes oleksid võimelised end kännuvõsust uuendama.

Teadmise, et tore paju (S. exigua) on äge juurevõsu ajaja, pidin ise oma taime peal avastama. Uurides enne selle paju ostu puukooli kodulehte, sellist teavet ei leidnud. Pigem pidi ta külma käes kannatada saama, kuid minu tuultele avatud maa-aias on ta senini ka külmad talved kahjudeta üle elanud.

Kuna viimased talved olid babüloni remmelga (S. babylonica) sordile ’Crispa’ soodsad, siis selle talve alguseks oli ta sirgunud juba umbes 4 m kõrguseks. Eks näis, kuidas ta tuleval kevadel end tunneb. Kindlasti külm on tema kallal tublisti kärpimistööd teinud. Pealegi pole ta kuigi usin oma lehti langetama (see on ka lõunapoolsete taimede tunnuseks, et unustavad end veel meie talvekski leherüüsse). Nii  seisabki ta üsna lehesagrisena tüveosaga pakasekangasse pakituna ja kui aeg-ajalt suudab tuul temalt mõne keerdus pruuniks tõmbunud lehe lahti rebida, siis oleks keegi nagu aeda  rauatööst treilaaste puistanud.

Ka uuel aastal tuleb oma kollektsiooni jaoks pajutaksonite otsinguid jätkata, sest veel väga paljusid huvitavaid põõsaid oleks võimalik katsetada. Ehk on kellelgi selle loo lugejatestki mõnda huvitavat paju pakkuda? Vastuseid ootan e-postiga liina.timmermann@mail.ee.

Kindlasti ei suuda kevadeni oodata ja toon tuppa ajatamiseks udaa paju (S. udensis) ’Sekka’ lapiku oksa, mis on tihedalt täis kohe-kohe puhkevaid urbi. Nii saab kevadet endale lähemale tuua. Vaasis juurdunud oksad võib hiljem külmavabas ruumis kevadeni säilitada, et kevadel neile aias taas võimalus kasvamiseks anda. Nii saab ka  enamikku pajusid lihtsalt pistoksast paljundada.

Jõulueelselt oli ka hea oma pikkade aastakasvudega põõsastelt näputööks oksi lõigata. Miks mitte jõuluajal külla minnes võtta kaasa  pajuokstest punutud korvikesega oma aia õunu või teha jõulukaunistus lauale. Igatahes on okste punumine väga stressivaba tegevus. Tasub proovida!

Alloleval fotol on üks üsna lihtsalt valmistatav pajuokstest punutis, mida saab praegusel pimedal ajal ka elektri-kuuseküünaldega valgustada. Lihtsalt valmistatav, tasuta materjalist ja lisaks veel isetegemise rõõm! Keda punumistööd huvitavad, siis aega-ajalt korraldatakse selleks ka kursusi. Polegi vaja kaua ja pikalt õppida. Kui esimesed töövõtted käes, siis saab vastavalt oma fantaasiale näppudele tööd anda. Abimaterjaliks piisab vaid oksakääridest ja jupikesest peenest traadist.

Soovin jõulupühadeks ja aastavahetuseks kõigile Aiandus.ee lugejatele toreda lumise talve nautimist! Lisaks otsige pikkadel talveõhtutel oma raamaturiiulilt või raamatukogust head aiandusalast lugemist, et kevadel uute ideedega aias usinalt toimetama asuda. Üks tuntud aiandusinimene on öelnud kuldsed sõnad: kevad jõuab meile veel enne kohale, kui oma tubaste töödega ühele poole oleme jõudnud!

Liina Timmermann

Järvekaja talu perenaine Tartumaalt
24.12.2009