Eile, 29. novembril oli esimene advent. Oleks nagu aeg koondada oma mõtted jõuluootusele ja peagi algavale talvele.
Läksin siis hommikul oma aeda talve tulekut ja jõuluootust otsima. Seekordne jalutuskäik aias siis ilma aiakääride, reha ja labidata! Päev on praegu lühike ja enamuse ajast tuleb ülevalt vihmaollust alla. Õnneks oli advendihommik just soodne aiast jõuluootuse otsimiseks, sest oli nii vaikne ja isegi ei sadanud. Kusagil kires mitme küla peale ainuke kukk. Kui veel eelnevatel päevadel lasid rasvatihased mõned rõõmsad laulunoodid, siis nüüd kuulasid nemadki vaid kikkakontserti ja külakoerte haugatusi.
Minu koerad olid ka sellest jalutuskäigust aias vaimustuses. Tavaliselt toimetan ma aias rohkem ühe koha peal paikselt ja kui praeguste viimaste tegemiste juures kokkuriisutud lehti lähen ära viima, siis on neil rõõmu see retk aia teise otsa koos minuga läbida. Pikemate jalutuskäikude üle oskavad nad veelgi rohkem rõõmustada. Vaja neil ju üle vaadata öö jooksul juurde tekkinud vesirottide ja muttide mullakuhelikud. Ehk on jänes või rebanegi aiast läbi lipsanud ja lõhnarea kusagile endast jätnud.
Võtsin seekord fotokagi kaasa. Tavaliselt leiad aiast nii mõndagi huvitavat, mida pildistada oleks, kuid pildiaparaadi järele ei hakka ajapuudusel minema. Pealegi on käed ja kindad alailma porised, nii et pildistamisest ei tuleks nagunii midagi välja. Lihtsalt püüan siis endasse need huvitavad vaated salvestada. Aga just nüüd, kui aed on end raagus olekusse lasknud, just nüüd leiab kõige huvitavamaid vaateid ja objekte, mida tasub pildistada. Kui kõik rohetab ja õitseb, millist õit siis ikka oskad pildistada! Kõike nagunii ei jõua ja eelistusi on raske teha.
Praegu pildistatud üksik võõrasemaõis pole esimene pilt mitme lume vahel õitsevast lillekesest. Vahel lausa jaanuaris-veebruaris, kui lumi on ta korraks oma katvast rüpest vabastanud, on ta oma õiekesega talvist päeva ilmestanud. Ka nüüd oleks nagu tükike suvist õhtutaevast porise mulla peal sätendamas.
Sügisel õitsvate krookuste kinnised õienooled sinetavad peenral, nagu tahaks raketina kohe taevasse söösta. Siis kaoks nende sina taeva tuhkhallusesse. Õnneks on nad sibulatpidi mulda aheldatud ja saavad siin meid rõõmustada, kuni lumi nad katab. Vaevalt, et päike niipalju võimust saab, seepärast nad oma õied meile avavadki.
Dauuria rodol on sel sügisel vaid üksik õis meile kingituseks. Mõnel hilissügisel ja lausa talvelgi on tal õieilu hoopis rohkemalt pakkuda olnud. Ta juba nagu ongi üks tavaline talvine õitseja.
Näis, kas kõmri lodjapuu suudab enne suuremaid külmi ja lund ikka õitsele puhkeda? Eelõitsemisega ühel oksal sai ta juba mitme kuu eest hakkama. Nüüd on roosad õienupud juba üsna särtsakad ja kõik oksad õitsemisootuses. Neid vaadeldes oleks justkui juba kevad ja ees ootaks õunapuude õitseaeg! Eks siis tuleb jõuluks mõni oks tuppa vaasi tuua ja põõsas korralikult talvekangasse mässida. Tema polegi loodud meie kliimasse õitsema!
Rooside õied tulid möödunud külmadest ja lumest vapralt läbi. Nüüd on niiskus ja vihmad neist siiski jagu saanud. Aga las nad olla veel paar päeva peenral. Eeloleva nädala lõpul pidi jälle külmemaks minema, küll nad siis tagasi lõikan ja veidi katan. See praegune liigmärg muld polegi hea neile kuhjamiseks. Tuleb vist hoopis kergkruusa peale mõelda, et sellega neid katta. Pealegi lubati lumerohket ja vähese külmaga talve. Siis pole vaja üldse kedagi liigselt poputama hakata. Tavaliselt olengi alles pärast uut aastat jõulupuud toast välja viies tema okstega mõne hellikuma taime katnud.
Aga nüüd pole viimastel talvedel vajagi olnud kedagi eriliselt katta ja jõulupuudki pole juba mitmel aastal toas enam olnud. Milleks kellegi maharaiumisega endale jõulurõõmu tekitada! Ja korea nulg on ka õues juba ülemeetrimeheks sirgunud ning mitmel aastal uhkeldab oma lillakate käbiküünaldega. Vaat kui hea, et tookord Tartu puukoolist kaheladvalise korea nulu ostsin! Käbiküünlaid nüüd poole rohkem! Ja neilt käbidelt tilkuv vaik tuletab meelde lapsepõlveaegseid küünlavahast tilkuvaid küünlaid. Mitte selliseid praeguseid poeküünlaid, mis uhket küünlavahtu ei tekita, vaid oma ümbruses eeskujulikult puhtust hoiavad.
Otsime siis aiast jõuluvärve: rohelist ja punast. Rohelise puudust aias küll veel pole! Pole okaspuud praegu ainukesed, kes seda jõuluvärvi pakuvad. Murugi ju veel täiesti roheline! Kui nüüd korralikku külma enne lume tulekut ei tule, siis see ülekasvanud muru võib kevadeks lume all kahjustatudki saada. Aga sellise märja maaga niita ka enam ei saa. Ehk siis kevadel näeb ja saab jälle uute kogemuste võrra targemaks.
Kui enamiku kukerpuuliikide vilju on külm ja lumi tublisti kahjustanud, siis thunbergi kukerpuu sortide viljad on veel kirkalt punased. Ja neid on sel aastal kõigil sortidel ohtralt! Oi seda seemikute laviini, mis küll neist kasvama hakkab! Õnneks osad viljad-seemned leidsid endale uued kodud, kus kevadel nende tärkamist rõõmuga oodatakse.
Karvane viirpuu on oma viljadega meil talvituvatele lindudele juba söögilaua katnud. Kuid tal tuleb veel oodata, sest peale mõne rasvatihase ja varblasekarja pole teised linnud veel maja lähedale jõudnud. Ka üksik punase sõstra põõsas, kes suure kahara kuuse kõrvale on kasvanud, ootab kostilisi.
Turbapeenras kükitab tilluke pohlapõõsas ja temalgi on mõned marjad veel lindudele meeleheaks pakkuda. Kui vaid enne lumi seda madalat mehikest koos punaviljadega kinni ei mata. Sealsamas ootab aga punane eerika kevade saabumist, et oma punetavad õied hästi varakult leekima lüüa. On ta ju kevadel üks esimesi õitsejaid - kohe, kui lumi ta vabastab.
Aga praegu ei saa ükskõikselt põõsaste ja puude raagus okstest mööduda. Korgivõrselistel on ju oma huvitavate okstega praegu hea eputada! Lehtinult on need kahjuks rohelusse mattunud ja kui just ei tea, mida otsid, siis ei oska tähelegi panna. Naastulise kikkapuu täpiread ka kõigile huvilistele vaatajatele avatud.
Ja pole kontpuud ainukesed, kes oma okste värvidega sügisest päeva erksamaks muudavad. Ka pajudel on siin oma sõna sekka öelda! Kui pistad pea terveservalise paju ’Hakuro Nishiki’ põõsa ligidale, paistab, nagu oleks ämblik sinna roosa hiigelvõrgu kudunud. Ükski teine põõsas ei oska vist selliselt roosatada! Kui paju ’Ural’ on oma lokilised oksad üsna kõrgele upitanud, siis oranzivärviliste lokkidega keerdremmelgas ’Erythroflexuosa’ saab alailma meil külmakahjustusi ja särab üsna maadligi. Aga värviliste okstega – kollaste, oranžide ja tumepunastega on palju pajusorte. Lapikute okstega ’Sekka’ ootab ka juba kevadist urbade näitamise aega. Siis on neil lapikutel okstel lausa urvauputus! Aga kahevärviline paju ei jõudnud kuidagi kevadeni oodata - tema esimesed urvad on juba uhkeldamas. Ja ega raagremmelgaski talle palju alla jää.
Missugused huvitavad pungad lehtpõõsastel pakkuda on! Noolteravate pikkade pungadega on suuretiivaline kikkapuu. Pole tal midagi üksnes viljade suured tiivad ehteks. Samuti võiks tema nimeks olla noolpungaline kikkapuu! Pihlenelas pungitab juba hoolega oma pungi. Ühel varakevadel uurisin ähmiga tema peaaegu avanenud pungi juba märtsi alguses. Siis oli veel külmigi tulemas, kuid põõsas sai ka tol kevadel omadega hakkama. Ka kuslapuud kipuvad juba enne talve tulekut uuesti lehtima. Nii söödav kui lõhnav kuslapuu on ennegi seda vigurit teinud, kuid õnneks siiani talved suurte kahjustusteta üle elanud. Eks harilik sirelgi püüab pungast rohelist näidata.
Pole midagi vaja minna ostukeskustesse jõulumeeleolu otsima! Käi parem tiir aias või mõnes pargis jalutamas. Või mine surnuaiale. Nagunii pole ammu esivanemate haudadel käinud. Ka hingedepäeval, 2. novembril polnud ju aega minna. Ja kätt südamele pannes peab ausalt üles tunnistama, et kui aed on nüüd selleks korraks peaaegu lehevarisest riisutud, siis surnuaial on küll suur koristustöö veel tegemata. Ehk annavad esivanemad siiski seekord andeks, sest enne talve ja lume tulekut kindlasti käin sealgi veel ära ja teen kõik korda. Sealset rahu ja vaikust on hea nautida.
Jõulud on ju ikkagi enesesse ja oma ümbrusse vaatamise aeg. Mitte ostupüha! Ja kui ikka kindlasti midagi ostma või kinkima peab, siis on selleks mõni hea raamat.
Liina Timmermann
hobiaednikust Järvekaja talu perenaine Tartumaalt
30.11.2009
