Tänavu on põhjust tähistada mitmeid olulisi verstaposte Eesti mullateaduse ja -õpetuse arengus. Mullateadus eraldiseisva õppeainena sai alguse Tartu ülikoolis juba 1829. aastal. TÜ agronoomia osakonda loodi 90 aasta eest mullateaduse ja agrokeemia õppetool.

Õppetooli arengus on suurim osa olnud kolmel professoril: Anton Nõmmikul (juhataja 1919–1944), Osvald Hallikul (1944–1964) ja Loit Reintamil (1965–1992). Hilisematel aastatel on osakonna eestvedajateks olnud Raimo Kõlli ja Hugo Roostalu.

Kollektiivi kuldseks ajastuks olid vaieldamatult 1960.–1970. aastad, mil lisaks eelmainitutele sirgusid professoriteks veel Endel Kitse ja Paul Kuldkepp. Mullateaduse ja agrokeemia õppeainetele lisandus 30 aastat tagasi ökoloogia ja keskkonnakaitse ning 10 aastat tagasi ratsionaalse maakasutuse ja põllumajandustootmise planeerimise kursused.

Uute suundadena on käivitunud teadus- ja õppetöös GIS-rakendustest muldade jätkusuutlikuks kasutamiseks. Osakond on läbi aastkümnete olnud tuntud tihedate välissidemete ning mitmekülgse teadustöö poolest. Tegeletud on muldade kaardistamisega, uuritud on muldade geneesi, omadusi, produktiivsust, režiime ning väetamise ja aineringete erinevaid aspekte.

Olulisemad käimasolevad  uurimisteemad on: muldade tihenemine (E. Reintam jt); muldade huumusseisund (R. Kõlli jt); väetamise mõju põllukultuuridele, keskkonnale ja tasuvusele (P. Kuldkepi rajatud pikaajaline põldkatse); agromajandusliku geoinfosüsteemi ja mullastik-ökoloogiliste mudelite arendus (A. Astover jt). Uuringute siduvaks ideeks on Eesti muldkatte keskkonnasäästlik ja ökonoomne majandamine.

Alar Astover, mullateaduse ja agrokeemia osakonna juhataja.

Allikas: ajaleht Maaülikool 19.11.2009.