Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg.

Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).

Ometi polnud karjast vabanemine üheselt määratud, vaid tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni. Nii ongi mihklipäeval püütud lund nõiduda. Kui karjast muidu lahti ei saanud, siis on Lõuna-Eesti karjus vedanud mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi - siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks.

Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks.

Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks.

Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.

Mihklipäeva kommete hulka kuulus ka Mihklite ülestõstmine.
Looduses kapsas veel kasvab, sääsed aga hakkavad magama jääma.

Toidud

Suurema püha puhul valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud lambalihast ja -verest valmistatud toidud: lambapraad, -supp, käkid) kõrval värsket leiba-saia, kooke ja muud. Oli ju ka algamas hingedeaeg esivanemate koju ootamise ja kostitamisega. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu.

Keelud

Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud.

Peaingel Miikael

Peaingel Miikaeli nimepäev. Miikael, püha Miikael on Uue Testamendi tegelane, kelle võim oli nii suur, et ta võis isegi põrgust hingi päästa. Miikaeli kultus sai alguse idapoolsetes maades, kus ta oli haigete kaitsja. Võimas ilmutus 5. sajandil Gargano mäel Itaalias aitas Miikaeli kultust läände levitada. 29. septembri pidustused tähistavad talle pühendatud kiriku pühitsemist Rooma lähistel. Walesis saavutas ta suure populaarsuse 10.-11. sajandil, Inglismaal keskaja lõpuks – talle on pühendatud 686 kirikut.

Kunstis kujutatakse teda vähemalt kahel viisil: kas lohet tapmas või hingede kaalujana kas viimselpäeval või lihtsalt mingil muul puhul. Teine kujutamisviis on tänapäeval vähem tuntud, kuid oli keskaegses kunstis tavaline.

Kuulsaim temaga seotud kabel Euroopas on Mont-Saint-Michelis, Normandias, kus varasema ilmutuse kohale rajati 10. sajandil benediktiini klooster. Temaga seotud tähtpäevadest suurim on 29. septembril, mida nimetatakse ka püha Miikaeli ja kõigi inglite päevaks; alates 1696. aastast on Rooma kirikukalendris see päev pühendatud ka Gabrielile ja Raafaelile. Kohalikud pidustused tema ilmumise mälestuseks toimuvad Gargano mäel ja Mont-Saint-Michelis 8. mail ja 16. oktoobril.

Mida teised teevad

Inglased näiteks söövad mihklihane juba umbes 1500. aastast alates. Legendi järgi tehtavat nii Võitmatu Armaada suure võidu auks. Muidu on seal rendimaksmise päev.

Rituaalne lambaohver

Paljudel rahvastel on kindla tähtpäeva või mingi kriisiga seotud vereohvrid – ohvriloomaks on kindel loomaliik, konkreetne ohvriloom valitakse välja liisuga või mingite omaduste tõttu. Näiteks ohverdavad põhjarahvad handid valge põdra oma taevajumalale Numi Toorumile, Uurali mäestiku lähedal elavad udmurdid valivad ohvrilooma püha tähenduse järgi. Inglastel on tänini säilinud tava ühiselt küpsetada lihavõtteks härg.

Kriisiolukorras ohverdamisest on eestlastel teateid 17. sajandist, mil paganlik papp seletas põuda asjaoluga, et pühale Võhandu jõele ehitatud veski on vihastanud jõehaldjat sedavõrd, et see ei lase vihma sadada. Haldja lepitamiseks lõhuti veskitamm ja ohverdati loitsu saatel talle härg. Ohvriloom oli haldjale meelepärane, sest rituaali järel hakkas vihma sadama. Kogu rituaali ja loitsukatke kirjutas üles pastor Gutslaff, kellele sedalaadi riituse läbiviimine ei meeldinud. Tänu üleskirjutusele on ka kerge tõdeda, et veel 19. sajandil, paarsada aastat hiljem, on asunduse-eestlased samasuguse loitsuga pöördunud piksehaldja poole. Kuigi neil oli loitsimispäevaks hoopis toomapäev ja kriisiriituse asemel tegemist tavakohase piksekahju ennetamise riitusega.

Hoopis tavalisem ohvriloom on olnud lammas: lambatapp ja -liha söömine kuulub väga kindlate pühade juurde: annepäev 26. 07, olevipäev 29. 07, lauritsapäev 10. 08, pärtlipäev 24. 08 ja mihklipäev 29. 09. Veel on lambaohver kuulunud hingedeaega, samuti sellise olulise lõpetamisriituse nagu lõikuspüha juurde. Kuigi avalikke ohverdamisi ja ohvririitusi ei ole eestlased viimastel sajanditel toimetanud, on iga talu viisipäraselt omaette lamba ohverdanud. Niisiis kuulus lambaohver kokku oluliste suviste majandustähistega nagu lõikuspüha ja suveperioodi lõpetamine. Ka kuulus see lammaste edenemisega seotud annepäeva ja piksega seotud tähtpäevade lauritsapäeva, pärtlipäeva ja olevipäeva juurde.

Kukeohver

Kana ja kukk ohvriloomana (mõnikord on olnud oluline just kuke tapmine, enamasti aga siiski piirangud puudusid ja ohverdati kana) on kuulunud jüripäeva ja mihklipäeva juurde. Neist esimene alustas suveperioodi ja teine lõpetas selle. Ühtaegu oli jüripäeval tegemist olulise metsa ja metsloomade mõju tõrjumise ja kariloomade kaitsega, mihklipäeval aga karjatamise lõpu ja tõrjevahekorra lõpetamisega. Lisaks sellele kuulus ohver hingedeaja ehk esivanemate mälestamise, samuti sügiseste tähtpäevade mardi- ja kadripäeva juurde, mis mõlemad on seotud kujutlusega hingedest ja nende naasmisest. Kuke- ja kanaohver edendas hobuseid.

Oluline osa oli neil aga sellistes siirderiitustes nagu ristsed (titevaatamisel viidi keedukana ja titepudru), pulmad (elu edenemiseks löödi mustal kukel pea maha) ja matused (ohverdati kana; muidugi ka muid suuremaid loomi). Kukk on osanud kurje vaime näha, mistõttu tema võõriku käitumise (kana moodi häälitsemine) järgi on arvatud, et ta näeb kuradit. Kurja tõrjumine on ka kiriku tornikuke ülesanne. Paljudes rahvajuttudes kirjeldatakse kurivaimudega kimbus olemist, mille lõpetab kukelaul – see märgib pimeduse elukate võimu lõppu ja paneb nad kiiresti oma valdustesse põgenema.

Kana käituminegi on ennustanud õnnetusi ja surma (kuke moodi kiremine, õled sabasulgede vahel). On ka usutud, et kana juhatab inimese hingele teed teispoolsuses.

Mõlemad kodulinnud kuuluvad ka mütoloogiasse: taevakuke kiremine peletab deemoneid, taevakana munad veerevad päikese või tähtedena üle taeva.

Allikas: BERTA - Eesti Rahvakalendri tähtpäevade andmebaas


Noppeid mihklipäeva ennustustest

Külakarjane oli jüripäevast mihklipäevani. Enne seda pidi oma pere laps olema karja juures. Peale mihklipäeva hakkasid ka oma lapsed käima. Jüribest mihklini oli loomadekarjane ja lambakarjane. Vanasti oli obustekarjane ka old. Mu aeges pole old. Kevade, kui hakkas karjane, siis oli igast perest laps järjekorras karjas. Esimesed päevad olid vanad mehed keppidega. Oli suuri ärgi ja suuri pulle. Lambad käisid seal, kus körgem maa. Ta vesist ei taha mitte. Karjane sai pool külimittu vilja (5-6 kg) looma pealt. Enne kolhoosiaega ei ole kedad änam akkan karjaseks mitte, siis kadus juba ära. (Jaani)

Karjane kaubeldi jüripäevast mihklipäevani. 2 rubla makseti lehma pealt. Kaks korda anti karjasele armust ja püha: nelipühad ja jaanipäev. Siis küpsetati karjasele saiapäts ja keedeti mune. (Simuna)

Küünlapäeva ja vastlapäeva ümbruses kaubeldi teenijaid kõrtsis, sulased ja tüdrukud. Jüripäeva aeg läksid kohale mõisates. Mihklipäini oli suiline. (Järva-Jaani)

Enne juribed ja pääle mihklibed ei võind loomadel mitte kellad kaelas olla. Siis jälle undid murtsid loomad. (Kaarma)

Kari läts mõtsa jüripääva hummogu ja mihklipääva õdagu lõpet suurkarjus oma karjaskäimise. (Põlva)

Kui jüripäeval must kukk tallis hobuseküna otsa peal ära tapetakse, olevat hobused sügisel mihklipäeva ajal niisama rammusad, kui jüripäevalgi, ega jäävat ka terve suve sees mitte maikugi kehvemaks. (Karksi)

Usuti ja usub vanemb rahvas prõlla, kui laaritspäiva, ja pärtlise vahel külma ei tule, sis ei tule enne mihklipäiva. (Nõo)

Seatapmine oli peale mihklipäeva. Pidi tapetama vanal kuul, siis liha pidi hästi säilima. (Kambja)

Peale mihklipäeva tuleb lumi maha. Selleks ajaks peavad kõik tööd tehtud olema. (Sangaste)

Mihklipäeval tapeti oinas ja tehti porknapiirakut. Kõik tööd olid lõpetatud. (Maarja-Magdaleena)

Mihklipäeva pietse päris pühaks. Suiste tööde lõpp. Tehakse õlut, sepikud. Paljut tööd ei tehta. (Muhu)

Mihklipäevaks tapeti oinas ja vili pidi olema koristatud ja selle puhul tapeti esimene loom. Siis oli lõikusepüha ka. (Kose)

Mihklipäev on kartulavõtmise lõpu tähistamise püha. (Võnnu)

Naine tuas, naeris keldris pidi olema mihklipäeval [st., et välised tööd pidid lõpetatud olema]. (Haljala)

Mihklipäev oli püha. Siis tantsiti ja tööd ei tehtud. Käsitööd võis teha. (Tõstamaa)

Mihklipäeval võis tüdruk minna mõisa kartulit noppima ja sai selle raha omale. Muidu kui käis, siis sai peremees selle raha omale. Mihklipäevast akkas see loomade tapmine. Igal oinal oma mihklipäe. (Simuna)

Mihklepäeval tööd ei tehtud. Teenijaid vahetati sel päeval. See oli siis nagu nüüd laada asi. Pere vahetas sel päeval oma teenijaid. Seda tehti kõrtsus, aga ots tehti juba talgul lahti. (Nissi)

Mihklepäe tehti mõisas talgud. Anti juua ja süüa. Prõua loetas lapsi mõisa trepi peal. Kis lugeda mõistis, see sai raamatu. (Nissi)

Mihklipääval ei tohi künda, siis laudaloomad äpardavad. (Simuna)

Kui ette veel mihklepäeva lauba rukkid maha tehakse, siis peavad ette head rukkid kasvama. (Paide)

Kardulevõtmine oli mihklipäeval. Tehti päev otsa tööd. Anti õlut, viina, lõuna ajal said söögi, õlut viidi ka väljale. Õhtu oli pidustus. (Kuusalu)

Mihklipäevaks peab olema kartulad võetud, kui kartulavõtmine hilineb, siis kartulad lähevad hoiukohtades talvel mädanema. (Võnnu)

Mihklipäeval riputatse kaapsta ja porgandite mua peale tuhka, et vihm liiga ei tee. (Tõstamaa)

Mihklipäeva öösel kasvab veel kaalikas nii palju, et villane lõng läheb katki. (Äksi)

Kapsas oli kõige viimane, mis ära korjati. See jäi pärast mihklipäeva. Suuremad viljad pidid ära olema. Väike-Maarja)

Kapsast ei tohtind mihklipäeva nädalal maha raiuda ega sisse teha, siis on kapsas viha ja ei kie pehmeks. (Kadrina)

Mihklipäeva paiku, kui loomad juba talli jäid, hakati kolme korra asemel kaks kord lehmi lüpsma. (Põltsamaa)

Kui loomad veel pääle mihklipäeva puulehti sõid, tuli talvel loomatoidust puudus. (Jõhvi)

Kui karjaelajad mihklipäiva poolpäival põhku suuga kodu kandvad, siis tuleb sel talvel põhupuudus. (Rõngu)

Mihklipäeva hommikul aeti loomad üks ring ümber lauda. Siis ei tulnud talvel põhupuudust. (Karksi)

Kui vana mihklipäevast kari lauta jääb, siis sellele järgneda varajane kevade. (Saarde)

Mihklilaupa öösel olgu kõik loomad kodu; keda metsa jäetakse, selle murrab hunt ära. (Kaarma)

Mihklipäeva õhta anti lähkri pealt obustele kolm suutäit leiba; siis obused seisavad paksud. (Jämaja)

Mihklepäeväl visats paar vihta lammaste lauta, sis om lammastel paari poja. (Halliste)

Mihklipääval tapeti oinas. Ja veel karjalatse vedasid oinast ümmer kivi, et sis pidid külma ilma varsti tulema ja karjalatse saava sis vabas. (Otepää)

Kui mihklipäeval lammas tapetse, siis peab selle liha õhtul ära sööma, et teiste lammastel pikad villad kasuvad. (Tõstamaa)

Mihklipäeval peab ühe lamba ära tapma, kui seda ei tee, siis sureb sel kõige parem lammas suvel ära. (Tõstamaa)

Oli mihklipäiv ja noored neiud tulid kokku mähki küpsetama. Pidid olema pehmed leivad, sest veel praegu on sääl vanainimeste keskel sõna tarvitusel: “Pehme just kui mähk”. (Võnnu)

Üleüldse olid vanal ajal mihklepäeva söögid nagu mõne pidu aegus kunagi. Juba päev varem tehti “laialeiba” (nisukaraskid), õlut ja tapeti mõni oina- ehk lambatalleke, ikka mihklepäeva tarvis, et saaks perele süüa ja oleks omale võtta. (Saarde)

Maarjapäe pidid naised meestele maarjapuna pudeli tegema. Siis on naised iast punased, roosa palgetega. Mihklipäe pidid mehed naistele tagasi tegema. (Simuna)

Sügisel mihkle ja mardi vahel on kõige parem aeg kasepuude maha võtmiseks. (Rapla)

Kui mihklipäeval midagi koju toodi, siis asusid rotid majadesse, seepärast hoiduti mihklipäeval midagi koju toomast. (Pöide)

Enne mihklipäeva ei tohi metsas tuld teha, et inimesed talvel nälga ei jäeks. (Kadrina)

Kui vana mihklipäevaks lõokesed ära läinud, siis algab varajane sügise. (Saarde)

Kui mihklepäeval mets kollane, siis valmib järgmisel suvel suvevili õigel ajal, aga kui mihklepäeval puude lehed veel rohilised, siis saada järgmisel suvel suvevili halla all kannatama. Kui enne mihklepäeva puudelt lehed langevad, siis võib loota, et järgmisel suvel enne jaani häid heinu saab. (Saarde)

Kui mihklipäeval olid puud lehes, pidi tulema soe talv. (Äksi)

Kui puulehed hakkavad langema enne kahte nädalat enne mihklipäeva, tuleb tali ruttu. (Kullamaa)

Kui sügisel vana mihklipäeval mets lehtedest juba puhas, siis on oodata varajast kevadet. (Saarde)

Kui leppad ja kased peale mihklipäeva kaua lehes on, saab sel aastal palju naesterahva-surnuid. (Vaivara)

Kui mihklipäeval puud lehes, siis maarjapäeval lumi maas. (Rõngu)

Mihklipäeval puud leheta, tõisel aastal hää viljasaak. (Viru- Nigula)

Kui mihklipäeva õhtul kuuvalge, siis ei tule loomasööda puudust; on pime - tuleb loomasööda puudus. (Hargla)

Kui mihklipääv vanas kuus on, siis tuleb soe talve, aga on mihklepää noores kuus, siis tuleb pikk ja külm talve. (Koeru)

Kui mihklepäe vanas kuus on, sis sel aastal tuleb vana siimnega külida; kui jälle noores kuus on, siis uue siimnega. (Viljandi)

Kuiv mihklipäev kuulutab kuiva sügist, märg pehmet talve. (Rõuge)

Kui paar nädalit enne mihklit veel jää, siis enne jürit suur rohi maas. (Iisaku)

Kui mihklipäeva paiku müristas, siis arvati, et tuleb soe ja pikk sügis. (Kolga- Jaani)

Kui mihklipäeval paks udu on, teeb äike suvel palju kurja. (Rannu)

Kui tuul kangesti keerutab mihklipäeval, tuleb külm ja vali tali. (Anna)

Kustpoolt sel päeval tuul puhub, sealt puhub ta kuni järgmise pööripäevani. (Tõstamaa)

Kui mihklepäeva tuul lõunast on, siis on pööripäevani enam soe kui külm ilm. (Tõstamaa)

Kui mihklipäeval tuul põhja poolt on, siis saavad külm tali olema. (Tarvastu)

Aiatark OÜ