Beebibuum on metsas täies hoos: jäneselapsed, põdravasikad, mõmmikud ja kõikvõimalikud kutsikad. Rohurinne kihab sulepallidest, piiksuvatest laanepüüdest ja vudivatest kiivitajatest.

 Möödunud nädal oli kõige eriskummalisem üle aegade, seda nii Lääne-Virumaad tabanud kõuekontserdi ja välgunoolte kui ka rahekuhjade poolest räästa all. Aga mulle oli see loomanädal. Kui möödunud esmaspäeva hommikul ööbikulaulu ja võsas köhatava metskitsesoku hääle saatel Tallinna poole teele asusin, ei teadnud ma veel, et õhtul seisan silmitsi suure karuotiga. Esmalt hämmastas mind tuttaval teel kollane silt „Ettevaatust, sõdurid teel!” ja kui raugenud hooga edasi sõita vurasin, siis äkki pätsuski üle tee üsna hele suur emakaru. Pidurdades sain vaadata tema pruunidesse silmadesse, mõelda hetke, kas karuott ajab end kahele käpale ja mis ma siis tegema pean – kui kadunud ta oligi. Ja kui sõjaväepolitseilt Avinurmes ohutumat teed küsisin, pagesid mu eest üle tee kaks pikasäärelist põdramammat. Kas nende pojad jäid kevadtormi kätte, keerleb mul senini peas...

Loe edasi…

Allikas: Eesti Päevaleht Kristel Vilbaste