Kui­gi nä­dal lõppes ker­ge öökülma­ga, jõudis volb­riöö jä­rel pä­ra­le öö­bik ja an­dis vo­li su­vi­se­le pi­dut­se­mi­se­le öö­soo­jas. Vürt­si li­sa­sid nä­da­la esi­me­sel poo­lel ühel õhtul pi­ni­se­nud sää­sed.

Kõige nal­ja­kam on prae­gu vaa­da­ta epu­ta­vat väi­ke­lin­nu­rah­vast – eri­ti siis, kui käib kon­ku­rents vä­hes­te pe­sa­pai­ka­de pä­rast. Ühel hom­mi­kul vaid­le­sid mu köö­giak­na all pi­kalt li­naväst­ri­ke ja must-kärb­senäp­pi­de paa­rid ja üksik tu­livär­vi­des isa­ne le­pa­lind. Si­din-sä­din, vi­ha­ne le­he­pu­rus no­kit­se­mi­ne, end kõrge­ma­le ok­sa­le laul­ma sät­ti­mi­ne... Ke­ku­ta­mi­ne ja kemp­le­mi­ne lõppes sel­le­ga, et le­pa­lind la­si jal­ga, kärb­senä­pid läk­sid õuna­puu ot­sas pe­sa­kas­tis pe­sit­se­vat varb­la­se­pe­ret tüüta­ma ja pe­sa­paik jäi li­naväst­ri­ke­le... Ko­he läks lah­ti li­naväst­ri­ku­tants – isa­lind vis­kas uh­kelt pea kuk­las­se ja hak­kas, tiib ri­pa­kil, ümber ema­se tii­ru­ta­ma... Põnev on ka mets­vin­ti­de duell: al­gul üks­tei­se üle­laul­mi­ne, seejä­rel ot­se­kui pa­pa­goi­de külg­sam­mul tants möö­da ka­seok­si, lõpuks ei pea ühe när­vid vas­tu ja asi tip­neb äh­var­da­va len­nusöös­tu­ga.

Suvelinnud kohal

Meil siin jär­vekülmas on lin­de siis­ki vä­hem kui Ees­ti lõuna­pii­ril. „Siin on rit­sik­lin­nud, kõrk­ja-roo­lind, just läks len­du kümne­ne ne­pi­parv, ar­van, et need on ro­hu­ne­pid, pean veel öö­sel kont­rol­li­ma tu­le­ma,” rää­gib te­le­fo­nis tõrva­la­ne Olev Me­ri­vee. Siis ta hüüatab: „Mih­kel... Suur-kon­na­kot­kas... Vaa­ta päi­ke­sest va­sa­ku­le... Jäl­gi se­da punk­ti... Lai lend,” ja jät­kab ra­hu­li­ku­malt: „Ei, öö­bi­kut ma kuul­nud veel ei ole, aga pruun­selg- ja aed-põõsa­lind on ko­hal.” Meil siin Vi­lu­sis vi­lis­tas maipüha­de ae­gu naab­ri aias peo­leo ja lip­pu heis­ka­sin käo lõpu­tu kuk­ku­mi­se saa­tel. Kot­kad on jär­ve­kal­dal igap­äe­va­sed küla­li­sed, roos pu­hub hüüp. Lin­nu­kaa­me­ra­te kuu­mim uu­dis oli ko­du­ka­ku­poe­ga­de ko­duhülga­mi­se äre­vus ja Lä­ti kon­na­kot­ka esi­me­ne mu­na, meie omal ik­ka kaks.

Loe edasi...

Allikas: Eesti Päevaleht Kristel Vilbaste