Suure südamega suurlinnad on tasapisi andmas tagasi seda, mille nad on kunagi alla neelanud – killukese loodust. Katuseaed pakub lisaks silmailule ka otsest kasu – isegi juur- ja puuvilju.

 Kas olete kunagi mõelnud, milline võiks näha välja linn ülalt vaadates? Tõenäoliselt on see pilt ootamatult trööstitu – ühetooniliste ristkülikukujuliste lahmakate lõputu väli tundub kurvalt hall ja tehniline. See vaatepilt võiks olla omamoodi looduslikkuse antipood ning metalli ja tõrva triumf. Kuid üha enam on maailmas linnu, millel on kuskil nende katuste all peidus ka südametunnistus.

Üha enam kogub tuure liikumine, mis püüab loodust linna tagasi tuua. Nii proovitakse linna kohale tekitada uut loodust, kus maja ehitamiseks anastatud maalapp saab endale peagi peegelduse sama maja katusel.

Nn roheliste katuste liikumine on omamoodi Semiramise rippaedade tagasitulek 21. sajandil.

Õunad ja porgandid katuselt

Elavate katuste kultuuril on väga vanad, sajandite taha ulatuvad eeskujud. Mätaskatuseid on ehitanud nii Ameerika preeriaelanikud kui ka põhjala rahvad. Need on olnud ka Eestis levinud, eriti saartel. Nii oli isegi veel 20. sajandi algul Saaremaal osal suveköökidel katus, mille sarikatele olid asetatud sarapuu- või pajuvitstest punutud alused ja need kaetud mullaga ühes lõigatud murutükkidega.

Loe edasi…

Allikas: Eesti Päevaleht Tanel Veenre