Suur osa Eestimaast on pärast talvejuhtme seinast väljatõmbamist talvise jääkamaka juba sulatanud ja saatnud selle sadade niredena mere poole. Vaid Peipsil troonivad ilmatud jäätonnid.

 Möödunud kolmapäeval saabus see otsustav hetk, kui kalamehi enam jääle ei lubatud. Käisime huvi pärast uurimas, mis jäälemineku eelõhtul kell pool seitse jääväljadel toimus.

Lahtisulanud rannaheinamaad olid täis sadu hall- ja vainurästaid, kes kõik püüdsid üksteisest üle rääkida. Rannavallil tuuseldasid lahtisulanud adruvalli varesed. Mõnesaja meetri kaugusel jäälõhe ääres oli parte, kosklaid, kajakaid... mõned tuttpütid lahtisel veel.

Aga umbes kilomeetri kauguselt udust paistis viis kalameest, kes näisid kavatsevatki sinna jääda, et mitte hommikul uuesti jääleminekuga seadust rikkuda. Ma ei käinud vaatamas, kas nad tagasi said – need tuttpütid seal lahtises veepraos sukeldusid päris mitmeks minutiks...  Küllap jah – need inimesed on noorpõl-ves vähe õues õppinud ega saa looduse märkidest aru.

Mikk Sarv ütleb, et oleme keskendunud laste õpetamisele ja unustanud kasvatamise. Kasvatamatud lapsed ei taipa täiskasvanuna, et jää peale võib jäädagi, kui praod laiaks lähevad. Õuesõpe toetab ühtaegu nii õppimist kui ka kasvamist, selleks tulebki tähistada 14. aprillil õuesõppe päeva, mil tubastest klassiruumidest minnakse pooleks aastaks välja õppima.

Loe edasi…

Allikas: Eesti Päevaleht Kristel Vilbaste