Toimib mõjusalt, on suhteliselt ohutu ja odav. Need on põhjused, miks aspiriini kogu maailmas rohkesti kasutatakse. Tulnud müügile juba 110 aastat tagasi, oli see üks esimesi ülemaailmselt levinud ravimeid, mis kuulutas modernse farmaatsiatööstuse algust.

Aspiriini ehk atsetüülsalitsüülhappe (siin artiklis kasutatakse neid nimetusi sünonüümidega) peamise toimeaine salitsüülhappe allikas on salitsiin, mida omakorda sisaldab selline ravimtaim nagu paju. Viimast on inimkond tundnud juba 10 000 aastat.

Aspiriini avastamise modernne periood algas 18. sajandil, kui teadmisi hakati koguma süstemaatilisemalt. 1763. aastal kirjeldas Oxfordshire'i kirikuõpetaja Edward Stone kirjas kuninglikule ühingule, kuidas ta ravis pajukooreekstraktiga palavikuhoogude käes vaevlevaid patsiente, enamasti malaariahaigeid. Kiri jäi paraku tähelepanuta. Tänapäeval peetakse Stone'i uurimust esimeseks pajukoore toimet käsitlevaks meditsiiniliseks uuringuks.

Pajukoore-uuringute modernne ajastu

19. sajandi alguses püstitati eesmärk eraldada pajukoorest meditsiiniliselt aktiivne toimeaine. Prantsuse farmatseut Henri Leroux sai sellega hakkama 1826. Kaks aastat hiljem puhastas Johann Buchner Müncheni ülikoolist pajukoorest sama aine ja „ristis" selle salitsiiniks - tulenevalt paju ladinakeelsest nimest salix.

1838. aastal suutis Itaalia keemik Raffaele Piria sünteesida salitsiinist salitsüülhappe. Umbes sel ajal hakkasid arstid valu vaigistamiseks välja kirjutama puhastatud pajukooreekstrakti.

1876. aastal kirjeldas Šoti arst Thomas Maclagan meditsiiniajakirjas Lancet, kuidas salitsiin alandab valu ja põletikku reumahaigetel.

Loe edasi..