Muliseb, muliseb... aovalguses. Seda salapärast häält ei tee aga põhjatud soomülkad, millel praegu on veel valge lumetekk peal, vaid mustasulelised mängumehed – tedred.

Tedremulinast inspireerituna rabale saabunu ei leia küll eest muud kui hüppejälgi ja tiiva­triipe lumel, aga hõng on keva­dine. Rabajärvekalda päikeselaigus on hallide pintslikeste rivi – tupp-villpea kohe-kohe õitsema puhkevad pead. Rabaveere võsas näitab ka näsiniin juba pungasoomuste vahelt roosat – veel veidi sooja ja päikest ning siin puhkeb õitemeri. Rabamättad on aga lume alt välja sulanud ja kui neist üle käia, jääb lumelagedale veripunaste jalajälgede rivi – tahtmatult oled tammunud jõhvikatel.

Korraga on meeletult palju linde muutunud autohoolikuteks – poolesajased parved ohakalinde ja urvalinde on autoteedel. Need ei ole meie talve- ega suvelinnud. Tagasiteel lõunapoolsetelt aladelt põhjalasse otsivad nad teel turgutust. Tasapisi aga tulevad lõuna poolt kohale ka meie enda linnud. Mustvees on juba kuldnokapaar kohal ja vilistab. Meie kase otsas vilistab küll kevadlaulu esialgu vaid puukoristaja, aga eelmise nädala keskel tuli väiksemaid salku kuldnokki, sookurgi, kiivitajaid, hanesid ja luiki kõikjale Eestisse. Terekevade-lapsed on näinud metsvinti ja linavästrikkugi. Linnuhuviliste list kirjutab aga nädalalõpul saabunud esimestest valge-toonekurgedest. Natuke sooja tuult oleks vaja ja aknatagune rõkkakski taas linnulaulust.

Loe edasi…

Allikas: Eesti Päevaleht Kristel Vilbaste 30.03.2009