Luu­va­lup­äev la­ja­tab mei­le ko­he tu­ge­va täis­kuu­ga sel­ga ja teeb pal­jud mui­du kõvad spor­di­te­gi­jad il­ma­hel­laks. Küllap on pa­rem pu­ge­da põhku, et hil­jem ko­gu aas­ta lii­ge­se­va­lu ei vaevaks.

Veeb­rua­ri ni­meks on ühes va­nas põhja­la kee­les „kee­ran-ühe-külje-kee­ran-tei­se-külje” ehk maa­kee­les pi­ka ma­ga­mi­se kuu. Ja eks va­na­rah­va tra­dit­sioo­ni­des on­gi meil luu­va­lup­äe­val, 9. veeb­rua­ri ka­lend­rip­äe­val, ko­gu töö­te­ge­mi­ne kõvas­ti kee­la­tud.

Mikk Sarv lau­sub, et va­nasõna „U­ni an­nab uue kuue, ma­ga­mi­ne maa­ni sär­gi” peaks ole­ma lo­hu­tu­seks nei­le, kel töö­ko­ha­kao­tus sel­ja­ta­ga: ala­ti lei­dub olu­kor­da­dest väl­japääs ja uus tu­le­mi­ne on ik­ka ilu­sam kui eel­mi­ne.

Head õpe­tust an­nab kas või lin­nu­toi­du­ma­ja jäl­gi­mi­ne. Vaa­da­ke, kui­das ti­ha­sed ras­va­pal­li kal­lal kak­le­vad, üks ülbem tüüp ra­bis­tab ja ülbit­seb seal ala­ta­sa tii­bu laia­li aja­des, vi­ha­selt su­ris­ta­des ja aeg-ajalt no­ka­ga pal­li vi­ru­ta­des... Pal­ju ta sel het­kel nok­ka saab­ki? Kuid ma­ha­pu­di­se­nud iva­dest saa­vad söö­nuks pal­jud. Ja küllap saab see kan­ge ülbur mõnelt veel kõve­malt ülbu­rilt tuu­pi.

Aga üks­kord tu­leb ke­vad ja ko­gu see kamp pää­seb met­sa­de rüppe ar­mu- ja järg­las­terõõme nau­ti­ma.

Loe edasi...