Peipsi lumivalgel lagendikul mustavad pisikesed täpid. Neis kohtades, kus suvel kivipead üle veepinna ulatusid või salakaridena paadimehi ohustasid. Käib lutsupüük.

Igal hommikul teeme perega tiiru järve äärde, et kalamehi vaadelda. Ühe suvitajast naabri õuele on kalamehed sisse tallanud kõva kelguraja, selle teises otsas on mustavate kelkudega mehed. Aeg-ajalt vehivad nad ringi ja siis on pikka aega kõhuli kelgul või jääl. Siinsete põliselanike jutu järgi käib seal lutsupüük, kohalikud kirtsutavad lutsuliha söömise peale mõeldes nina: „Sülti tast tehti, kolmandik kalast on hiigelsuur pea ja selline suhteliselt kehva maitsega liha – aga vanasti leidis rannarahvas järvest alati midagi söömiskõlblikku.” Kivide kohal püüavad kalamehed sellepärast, et luts armastab kivide vahele kudeda. Ja sellel meie magevee ainsal tursklasel on praegu kudeaeg. Järvejää ise on aga igal sulahommikul jälle suuri lompe täis, valget lumist pinda mööda kihutavad mootorsaanid. Lumel on öistest külmadest krõbisev koorik.praegu kudeaeg. Järvejää ise on aga igal sulahommikul jälle suuri lompe täis, valget lumist pinda mööda kihutavad mootorsaanid. Lumel on öistest külmadest krõbisev koorik.

Loe edasi...