8. jaanuaril korraldas Eesti Maaülikooli aianduse osakond dotsent Paul Juurikale pühendatud mälestuspäeva. Eerika õppehoone aianduse auditoorium oli rahvast täis.

Tänavu 9. juunill oleks kauaaegne aianduse õppejõud Paul Juurikas saanud 80-aastaseks. Kuid raske haigus viis ta meie seast möödunud aasta 3. mail.

Pauli õppejõutee algas pärast EPA lõpetamist 1953. aastal ja kestis kuni 1989. aastani. Ta jõudis assistendi ja vanemõpetaja ametist 1970. a dotsendini ja oli 1981-1987 aianduse ja taimekaitse kateedri juhataja.

1965. aastal kaitses Paul põllumajandusteaduste kandidaadi väitekirja õunapuu-kärntõvest ja selle tõrjest Eestis. Kõige tähtsamaks õppeaineks oli tal puuviljandus.

Kuid alustas ta mesinduse õpetamisega ja üllatas kohe üliõpilasi väga heade teadmistega ja praktilise mesiniku oskustega. Ka õpetas ta iluaiandust.

Prof Kadri Karp rääkis Paulist kui diplomitööde heast juhendajast. Ta rõhutas, et õppetöö kvaliteedile pööras Paul kogu aeg suurt tähelepanu. Kuid ta oli mõistev ka üliõpilaste murede ja tekkinud raskuste suhtes.

Prof Anne Luik meenutas aegu, mil tema bioloogina Pauliga koostööd alustas ja kui aiandus ja taimekaitse ühise kateedrina töötas. Ene Kiudsoo rääkis Pauli juhendamisel oma gladioolidega tehtud diplomitööst. Saime teada, et hulk üliõpilasi oli diplomitööks valinud lillekasvatuse. Paljud teemad kuulusid marjakasvatuse või puuviljanduse valdkonda.

Vanemteadur Toivo Univer rääkis isiklikest kokkupuudetest Pollis õige varajasel, 1957. aastal. Veel paljudel olid oma mälestused. Rõhu katsekeskuse kauaaegne juhataja Madli Jalakas tuletas meelde, kuidas Paul ligi kahekümne aasta jooksul abistas neid puude kevadisel lõikamisel, koolitades aiatöölisi sel alal ja õpetas neile viljapuude paljundamist.

Osalejate hulgas oli ka Paul Juurika lesk Aino, keda peeti meeles lilleõiega.

Allikas: Ajaleht Maaülikool 29.01.2009, Kalju Kask.