Viimase paarikümne aastaga on inimene hakanud magama üha vähem, põeb enam suhkruhaigust ja südame-veresoonkonna tõbesid. Nüüd on selgunud, et lisaks psüühikale avaldab une kestus mõju ka füsioloogiale.

Kui te jääte magama mõne pika loengu ajal või tukastate kontserdil, siis ei peaks te tundma häbi, vaid olema õnnelik. Me küll arvame, et elu toimib siis, kui oleme ärkvel. Ja et uni on midagi kõrvalist, vahel ka ebamugavat või isegi häbiväärset. Kuid unel on psühholoogilisest vaatekohast täita meie elus oluline roll. Ta kas korrastab aju une­ajal mälu, tegeldes näiteks hiljuti õpitu püsivamatesse kihtidesse talletamisega või teeb midagi muud. Teadlased ei ole veel saanud kõigi une saladuste jälile. Mis on seda kurvem, et me siiski magame – või õigemini peaksime magama – maha umbes kolmandiku oma elust.

Unepuudus mitte ainult ei väsita meid. Unepuudusel on seos ka veresoonte seisundiga ning suhkruhaigusega. Möödunud aasta lõpul avaldati teadus­­ajakirjas Nature Genetics artikkel, kus tõestatakse, et vere suhkrusisaldus ja meie bioloogiline kell, mis juhib meid unemaale, on tihedalt omavahelises seoses. Siduvaks lüliks on valk, mis tunneb ära unehormooni melatoniini. Mida vähem inimene magab, seda vähem insuliini ta toodab, kuna melatoniin mõjub insuliini tootvatele kõhunäärme rakkudele. On tõestatud, et unepuuduse all kannatajad kalduvad ülekaalule ja nende immuunsüsteem ei ole nii tõhus.

Loe edasi...