Ka lin­nu­rii­ki on saa­bu­nud ma­jan­dusk­riis, lae­nu­ra­haks lan­ge­va­te met­sa­de sae­vin­gu­mi­ne ja külma-kraa­did pe­le­ta­vad räh­nid ini­me­se ma­nu. Toi­du-­laual käib äge and­mi­ne – nii et pe­kitükid len­da­vad.

Vi­lu­si küla re­for­mie­ra­kond­la­sest aseküla­va­ne­ma Ur­mas Sa­lu toi­du­laua­le sat­tu­sid näl­jahä­das kaks ro­he­list räh­ni – toi­du­laual käi­di ik­ka pe­re­kon­ni­ti: „Suh­te­li­selt arad olid need lin­nu­ke­sed, na­gu ak­na lä­he­da­le läk­sin, nii olid nad ka­du­nud.” Ar­va­ta võib, et te­ge­mist oli hall­pea-räh­ni­ga, kel­le sel­ja­pool on ro­he­li­ne – rah­va­kee­les ris­ti­tak­se­gi neid ena­mas­ti ro­heräh­ni­deks ehk melt­sas­teks. Hall­pea tu­leb tal­vel üsna sa­ge­li ma­ja­de lä­he­da­le. Aga lin­nu­mees­te sõnul on prae­gu ko­ha­ti ka kir­juräh­ni­de üleküllus – nii suur, et se­da pee­tak­se sen­sat­sioo­niks. Mõnel pool Ees­tis kost­vat iga na­tu­ke­se maa ta­gant räh­ni tok­si­mist või kil­ka­mist. Meil siin Vi­lu­sis tas­sib vaid paar suur-kir­juräh­ni män­nikä­bi­sid oma se­pi­kot­ta tööt­le­mi­seks. Mikk Sarv ütleb, et eks räh­ni­del tu­le­gi nüüd te­gut­se­da, sest va­na­rah­va ju­tu jär­gi põris­ta­vad just räh­nid kor­ju­sep­äe­val, 14. jaa­nua­ril tal­ve selg­roo pu­ruks.

Tuisutaadi lumevaip

Kesknä­da­la tuisk ajas suud-sil­mad nii lund täis, et ja­la lii­ku­mi­seks pol­nud min­git taht­mist. Kuid põnev oli tui­suaeg­set te­ge­vust jäl­gi­da au­to­roo­lis ol­les: lu­mel on nä­ha värs­ked re­ba­sejäl­jed, kii­re­te hüpe­te­ga on üle tee põru­ta­nud mets­kits, küla­me­he tii­ra-taa­ra jäl­jed lä­he­vad ki­lo­meet­ri­sel lõigul ühest ta­lust tei­se, siis tuis­kab vas­tu täis­las­tis koor­ma­ga pal­giau­to ja tun­dub, et ise­gi au­to si­se­must po­le ses lu­me­tor­mis nä­ha, teest rää­ki­ma­ta. Jäl­jed kao­vad. Te­ge­li­kult kao­vad jäl­jed kõik­jalt vee­rand tun­ni jook­sul, tee on na­gu val­ge jook­sev fil­mi­lint. Tui­sujärg­sel hom­mi­kul on lu­me­vaip kõik­jal ti­he­dalt täis poo­le­meet­ri­seid ka­seok­si, just­kui oleks tui­su­taat kas­ke­delt üks­haa­val ha­be­me­kar­vu väl­ja kis­ku­nud. Ka­seok­sad jää­vad tur­ri­ta­ma ka suu­res su­las.

Loe edasi...