Aastavahetuse-eelne sulailm kattis kogu Eesti korraliku suhkruvõõbaga, nii libedaga, et sel ei jää püsti ei karvased ega sulelised ja ega inimesedki...

Paljud meie küla elanikud said jaanuari esimesel päeval kokku Peipsi jääl. Eks ole see ju eriline, kui järv lõpuks inimest kannab. Jää aga oli aastavahetuse pakasest nii kõva ja sile, et naabrite koer Hugo Hummer libises meie poole joostes suure hooga veel paar meetrit Aotähest mööda. Ja tundub, et parim liiklusvahend ongi nüüd uisk või soome kelk. Aga li­bedat jääd ei jätku ainult järvele, ka kogu ülejäänud loodus on jääs. Eriti liuväljalikud on üleujutus­alad ja kraaviäärsed.

Looduskaitsja Enn Vilbaste ütleb, et talle teeb praegu muret sõraliste saatus: „Kui nad üle takistuste või kraavide hüppavad, siis kipuvad ka nemad libedal kukkuma – ja nii võivad nende luud praegu üsna kergelt murduda. Hea muidugi, et toidupoolist paistab lähiümbruses jätkuvat. Kuid koerad tasuks küll praegu kindlasti kinni hoida!”

Koerad jäägu koju

Metsa minna tasub praegu üksi kas või sellepärast, et sündimas on karude pojad. „Igal aastal hoiatame inimesi sel ajal. Nigula metsloomade turvakodusse on mõnel aastal saabunud detsembri lõpus sündinud karu­orbe,” ütleb turvakodu perenaine Kaja Kübar, „aga oleme valmis, praegu tegeleme põhiliselt läänerannalt toodud kotkaste aitamisega, kes on söönud kas mürki või õliseid linde – neil on selge veekaotus.” Turvakodul on praegu kaks muretegijat: õlised pilsivetes saastunud linnud ja ületoidetud luiged. Kaja Kübar palub luiki mitte toita: „Kogu Eestis ei ole nii suurt loomahaiglat, kuhu vedada kokku need tuhanded luiged, kes on praegu Eesti vetes külmumisohus. Kui neid mitte toita, siis on väikegi lootus, et nad ära lendavad.” Linnaparte, kes on kohtades, mis kunagi kinni ei külmu, võiks siis kompensatsiooniks toita, aga laske luikedel lennata.

Loe edasi...