Mõnepäevane kodunt eemalolek ei nõua toataimede tarbeks veel erilise veemajanduse loomist, kuid juba paarinädalane kastmata jätmine on paljudele taimedele liig mis liig. Lühiajalise pausi puhul piisab, kui taime enne äraminekut põhjalikult kasta, radiaatorist eemale asetada ning valgusküllasel ajal otsese päikese käest ära tõsta. Võimaluse korral tuleks ka toatemperatuuri alandada.

Enne äraminekut peaks taimi kindlasti ka kahjurite ja haiguste suhtes kontrollima.

Puhkeajal on taimede veetarve muidugi märgatavalt väiksem, kuid kodunt mõneks ajaks ära minnes tuleb talvelgi taimi selleks ette valmistada.

Hüdro- ehk vesiviljeluses ja altkastmispottides kasvatatavad taimed peavad pikka aega vastu.

Tavalises mullas ja põhjaaukudega potis kasvavad taimed võib asetada kaussi või vanni, mille põhjas on märg froteerätik. Sellest imendub vesi poti aukude kaudu mulda. Kapillaarsus ei toimi siis, kui poti põhjakihiks on kergkruus.

Väiksemad taimed võib tõsta vee ja kergkruusaga täidetud vaagnale või kõrgemate servadega kandikule. Sellist asukohta naudivad eelkõige kõrgemat õhuniiskust armastavad taimed.

Kastmistaht veenõu ja juurepalli vahele

Väiksemate taimede kastmiseks võib juurepalli sisse torgata vett imavad kastmislõngad, jupi puuvillalõnga või isegi vanad sukkpüksid. Teine ots pistetakse taime kõrvale asetatud veenõusse. Kastmistahi otsa võib siduda raskuse, et see kindlalt vee all püsiks. Sama veenõu ümber võib koguda mitmeid taimi. Kastmislõnga võib viia mulda ka poti põhjaaugu kaudu. Lõngaots peab olema vajutatud sügavale juurepalli sisse, et selline kastmisviis korralikult toimiks.

Taim üleni kilekotti

Hoolikalt kastetud taime võib sulgeda ka läbipaitvasse ruumikasse kilekotti. Kott peab olema nii suur, et taimelehed ei puutuks vastu kilet. Selle vastu saab abi, kui potti vajutada taimest kõrgemad ja laiemale ulatuvad tokid, mis kilet eemal hoiavad. Seejärel puhutakse kilekott pungile ning suletakse tihedalt. Taoline minikasvuhoone tõstetakse eemale otsesest päikesekiirgusest. Selle meetodi puhul tekib taimele hallituse oht, seepärast ei saa taime kilekotis liiga pikalt hoida.

Veepudel kummuli mulda

Üheks iseseisvaks kastmisvõimaluseks on kummuli mulda vajutatud vett täis pudel. Selleks võib kasutada tavalist pikakaelalist veini- või joogipudelit, mille korki tehakse auk. Pudel vajutatakse püstasendis sügavale mulda. Kuni muld on niiske, ei vaju uut vett liiga palju peale, mulla kuivenedes aga imbub pudelist vett rohkem välja. See meetod ei pidavat toimima väikestes pottides. Igal juhul tuleks seda isekastmisvõtet enne pikaks ajaks äraminekut läbi proovida, et ei tekiks ebameeldivaid üllatusi.

Kastmiskordade arvu saab oluliselt vähendada nn kastmiskristallide kasutamisega. Kristallid imavad endasse vett ning loovutavad seda pisitasa taas taimele. Lisaks võib aiaäridest leida muidki kastmise abivahendeid nagu altkastmismatte, keraamilisi kastmisandureid, nn kuiva vett (kastmisgeeli) jm.

Kui mõningase kodunt eemaloleku tõttu jäid taimed siiski kastmata ja mullapall kuivas läbi, tuleb potid kohe veenõusse uputada ja jätta sinna seniks, kuni juurestik on läbimärg ning õhumulle enam veepinnale ei tõuse.

Mõned taimed nagu asalea, roomav viigipuu, sõnajalg, lõikhein, hortensia ja preeriakell ei taha kuivumisest toibuda.

Allikas: www.puutarha.net, vahendanud Väino Eskla 31.12.08.