Mui­du­gi oli kõige pak­sem lu­mi siin Vi­lu­sis. Meie küla Tii­ri­ko­ja il­ma­jaam näi­tas 16 sen­ti­meet­rit, sa­mal ajal kui ju­ba Pär­nus ja Tal­lin­nas pol­nud mi­da­gi. Meil oli nä­da­la jook­sul lund tões­ti nii pal­ju, et ja­lu­ta­mas käies tu­li rühki­da möö­da sis­se­tal­la­tud ra­du, et lu­mi üle saa­pasää­re ei tu­leks, sest ko­ha­ti olid han­ged kõrge­mad­ki kui paarkümmend sen­ti­meet­rit. Õuelt sai aga mi­tu head puh­ku la­bi­da­ga lund lüka­tud ja sel­lest on seal nüüd väi­ke liumä­gi, mil­les Aotä­hel koo­bas­ki sees. Sa­mal ajal ole­vat Otepää loo­dus jõuluil­ma­li­kum, puu­de ot­sas suu­red va­hu­koo­re­tor­did. Peip­si ää­res ra­pu­tas tor­mi­ne ilm lu­me puu­delt.

Puuklutt ja haned

Na­gu on ka­hen­äo­li­sed lu­meolud, nii on ka­hen­äo­li­ne ka meie prae­gu­ne lin­nus­tik. Kui lää­ne pool võib kõik­jal veel ko­ha­ta ko­gu­ni ha­ne­sid ja ka lui­ged uju­vad üleu­ju­ta­tud ala­del ning len­nus on sa­jap­äi­sed kuld­no­ka­par­ved, siis meil on talv mis talv. Ti­ha­sed ra­pi­vad rõdu­le üles ri­pu­ta­tud ras­va­pal­li sel­li­se hoo­ga, et va­hel jääb mul­je, na­gu olek­sid koo­lib­rid tal­vi­ses­se põhja­las­se sat­tu­nud. Kui­da­gi aga nad õhus püsi­vad ja suu­da­vad mit­me­ke­si kor­ra­ga toi­tu kät­te saa­da – mui­du­gi kui ei saa­bu ko­ha­le puu­ko­ris­ta­ja. Siis kaob ko­gu ras­va­pal­li si­su het­ke­ga.