Toidust kütuse valmistamise eksperiment hakkab loodetavasti lõpusirgele jõudma. Kas see tähendab, et biokütuste tähelend sellega lõppeski?

Ilmselt on vastus eitav. Biokütuste esimene põlvkond, mille tuntumaks esindajaks on maisietanool, aitas kaasa toiduainete hinna järsule tõusule. Rikkale läänemaailmale pole see kuigi suur õnnetus, mistõttu ei oska me selliste eksperimentide mõju adekvaatselt hinnata. Aga inimesele, kelle päeva sissetulek on umbes üks dollar, on see arusaadavalt katastroof, sest ega tal peale toidu muuks raha ei jätkugi.

Aga peale maisitõlvikute on palju muudki, millest saaks kütust teha. Näiteks tselluloos. See taimne ehitusmaterjal on niivõrd levinud, et toorainepuudust pole vaja karta ning inimesed seda ainet õnneks seedida ei suuda. Probleemid on aga mujal. Tselluloos on kompleksse ehitusega ning selle kasutamiseks tuleb ta kõigepealt väiksemateks suhkrumolekulideks lõhkuda. Selleks kasutatakse ensüüme, mis aga muudab protsessi kalliks. Kulude vähendamise nimel on teadlased viimastel aastatel palju vaeva näinud ning loodetavasti kuuleme lähiajal ka otsustavamatest läbimurretest.

Loe edasi...

Allikas: Äripäev 9.12.08, Siim Sepp.