Suure lume sulamine ja ohtrad vihmasajud on paljudes aedades maapinna läbimärjaks muutnud ning kohati pinnavee tekitanud, üleujutatud rannikualadest ja jõgede lähikonnast rääkimata. Praegu peaks esimesel võimalusel labida haarama ja kraavitamisega tegelema hakkama, kui vett vähegi kusagile juhtida on. Kuna sademeid on tulnud kohati mitme kuu jagu, siis pole madalamal alal veel kusagile voolata.

Kui veeloigud murualal püsivad ning ilmade külmenedes sinna liuväljad tekivad, jäävad kannatajaks pooleks ikka taimed. 5...6kraadised soojad võivad murutaimed kasvama meelitada ning seejärel vee alla jäädes pole nende seisund sugugi kiita.

Muidugi saab muru rikutud ka kraavitamisel. Kraavide sisseajamisel tuleks murukamar mätastena mujale haritud mullale tõsta, nii on lootust seda hiljem haljastamiseks kasutada. Kraavimulda ei tohi aga mitte kõrvalolevale murule tõsta, vaid samuti muusse paika hunnikusse kuhjata.

Vesi on kogunenud ka puutüvede ümber istutuslohkudesse. Sinna jää tekkimisel on suur oht, et puukoor saab vigastada. Kui sealt vett ära juhtida ei õnnestu, võiks tüve ümber kasvõi kuiva turvast kuhjata.

Ühe või teise taime vastupidavust üleujutusele on raske ajaliselt piiritleda, see on liigiti üsna erinev. Määravaid tegureid on mitmeid: taimede seisund möödunud suvel ja sügisel, praegune ja jätkuv temperatuur…

Talvelämbus pole taimedele üldsegi mitte hea: detsembris hakkab puude-põõsaste loomulik puhkeperiood läbi saama ning üle viie soojakraadi pikemaajalisel püsimisel võib taime vegetatsioongi alata. Kui näärikuus soojapügalad edasi püsivad, arvavad taimed kevade saabunud olevat ja hakkavad pungi paisutama. Ootamatult kärgatav külm võib sel juhul paksu pahandust tekitada. Kui kodumaised taimeliigid on aastakümnetega meie talveriugastega enam-vähem harjunud, siis lõunamaised tulnukad on hoopis kaitsetumad.

Õnneks lubab pikem ilmaennustus vahepeal ka mõningaid külmapügalaid. Nüüd peab aiapidaja olema varmas ilmamuutusele reageerima. Kui lumemöllu põhjustanud viimased tormituuled puutüvede ümbert kergelt seotud kaitsevahendid lahti kiskusid või koguni minema lennutasid, tuleb need kindlasti tagasi mässida ning hoolsamini kinnitada.

Võimaliku järsu temperatuurilanguse vastu on puud paremini kaitstud siis, kui sidumismaterjal õhuline on. Käiku võivad minna vanapaber, kasutamiskõlbmatud katteloori tükid, okaspuuoksad, samuti aiaäridest saadavad külmatõkkekangad. Soovitatavalt võiksid vahetult tüvele mähitavad kaitsevahendid heledat tooni olla, nii pole karta kevadtalvise päikese kuumendavat mõju.

Juba kostab mõnest aiast ärevaid hääli, et pikk-kõrvad on katmata puutüvede kallal närimas käinud. Muud toitu tundub praegu justkui jätkuvat, kuid arvatavasti pakub koor kehakinnituseks rohkem toitaineid. Katmata puutüved soovitan võõbata näriliste peletusvärviga (seda on aiaärides saada).

Paksu lumekihi teke puudele-põõsastele koolutab või koguni murrab oksi. Kui vihmasadu läheb kiire temperatuurilanguse korral üle lörtsiks ja seejärel lumeks, kleepuvad okste külge rasked kandamid. Vastupidiselt koheva lume maharaputamisele tuleb jääga kinnitunud lume eemaldamisel väga hoolas olla: pungad ja väiksemad külgoksad võib üsna kergelt lahti kangutada.

Aednikule valmistab peavalu nii kõvade külmakraadide saabumine ja palja maaga püsimine kui ka paksu lumekihi all peituv sula maapinda. Kui viimane seisund pikaks ajaks kestma jääb, on hiirtel ja mügridel suurem pidu kindlustatud (äsjase mõnepäevase lumekihi alt tulid mügride liikumisteed hästi nähtavale). Lume all (eriti rohurikkas pinnases) on närilistel väga meelepärane tegutseda. Karta on, et sel moel saavad paljud puutüved endale maapinna lähedale valge krae ning kevadel pole aiapidaja ahastusel piire. Elukate kurjadele kavatsustele saab tõmmata kriipsu peale lume kinnitallamisega taimede ümber.

Väino Eskla, 3.12.08.