Ter­ve nä­da­la va­lit­ses meie rii­ki ta­va­tult võimas va­lit­sus - il­ma­taat ajas as­ju nii, na­gu ise tah­tis. Ja hoo­li­ma­ta sel­lest, et kip­pu­si­me iga­le poo­le hil­jaks jää­ma, tõi see ilm mei­le nae­ru näo­le.

Pean ütle­ma, et seal la­ge­dal jär­ve­tuu­le­ga plat­sil oli see kind­las­ti ma­da­lam kui mu­jal met­sa va­hel, kus täis­kas­va­nul­gi oli lä­bi lu­me­val­li ras­ke su­ma­da. Au­tosõidust neil päe­vil ei mak­sa vist rää­ki­da­gi – kui vaid nii­pal­ju, et Must­veest Rak­ver­re sõit­sin ma kol­map­äe­val kaks tun­di ja nä­da­la al­gu­ses nä­gin Tar­tu lä­he­dal ni­na­pi­di kraa­vis au­tot, mil­lel pais­tis lu­mest väl­ja vaid ro­he­li­se le­he mär­gi­ga ta­guots. Au­tosõit­jad, kes tun­di­de vii­si olid proo­vi­nud au­tot kät­te saa­da, olid mil­le­gipä­rast ülirõõmsa­te nä­gu­de­ga.