Jah, ma tean, ega see õige park ei ole. Omatahtsi kasvanud puud, kased ja kastan, avar muruplats, kuhu inimesed ise on mõne jalgraja tallanud. Tean, et enne sõda asusid seal hooned - mäletan lapsepõlvest teeäärseid varemeid ja põnevusesegust õudust mittekuhugi viivaid trepiastmeid ja purunenud müüre silmitsedes.

Sellest ajast on ilmselt Tähe, Pargi ja Päeva tänava vahelisele haljasalale jäänud kasvama sirelipõõsad, mille visa elujõud mõnes maakohaski ammu unustatud talukohast teada annab. Sirelid õitsevad ja lõhnavad ning nende kõrval säilinud müürijupp meelitab päikselisel päeval inimesi istuma ja ümbritsevast loodusest mõnu tundma.

Loe edasi...

Allikas: www.tartupostimees.ee, Ivi Drikkit.