Aiapidajatele jääb pikaks ajaks meelde 2006. aasta lumeta pakane, mis suure osa taimi maamunalt pühkis. Tookordne kogemus näitas, kui oluline on maapinnal olev talvekate, sest juured, sibulad ja muguljuurikad on taimedel ühed õrnemad osad.

Taimed on pakase suhtes seda tundlikumad, mida kauem on kõrge õhutemperatuur hilissügisel püsinud ja mida järsem langus tuleb. Tänavugi kestsid ligi kümnekraadised soojapügalad tavatult kaua ja meelitasid nii mõnegi taime kasvu alustama.

Õnneks olid need aga vähesed erandid, sest looduses on nii seatud, et taimed peavad sügisel loomuliku puhkeperioodi läbima ja sel ajal nad sõltumata temperatuurist kasvama ei hakka. Puhkeaja pikkus on eri liikidel erinev ja saab paljudel läbi detsembriks. Selleks ajaks on aga tavaliselt miinuskraadid väljas ning taimede kasvutuhin kadunud.

Viimaste päevade nullilähedane õhutemperatuur on taimede seisukohast üsna hea, sest see soodustab nende karastumist ja võimalike karmimate oludega harjumist.

Halb on ainult see, et vihma üleminek lörtsiks ja lumeks tekitab okstele jääkihi ning rasked kandamid, mis oksi painutavad ja murravad. Aiapidaja saab siin taimedele appi tulla ning lumeraskust vähendada. Ainult ettevaatust jäise lume eemaldamisel – nii võivad kahjustuda pungad ja koor!

Kui külmaõrnad on taimed?

Katmata maasika juurestikku ohustab temperatuuri langemine -8 kraadini, risoom kahjustub -12…-13 °C juures ning õiealgmed Kanada uurimuste põhjal juba 6-8 külmakraadi juures. Õiepungad hävivad täielikult temperatuuri langemisel alla -10 °C. Maasikaid kaitseb kõva pakase eest edukalt 20 cm paksune lumikate, nõrgema ja lühiajalisema külma vastu on abiks ka 5-10 cm paksune kohev vaip. Lume puudumisel saab taimi edukalt kaitsta näiteks kuivade puulehtedega.

Viinapuuosadele on kriitiliseks piiriks järgmised temperatuurid: juurtele -5 °C, üheaastastele okstele -20 °C ja pungadele -15...-20 °C.

Roosidest on külmakindlaimad looduslikud liigid (taluvad alla -25°) ja paljud pargiroosid (kuni -25). Enamik suureõielisi roniroose, Kordese roosid ning põõsasroosid on õrnemad ja vajavad nõrka kuni keskmist katet. Floribund- ja teehübriidroose (kriitiline piir juba -10 °C alates) ei riskiks aga ilma korraliku katteta jätta.
Roosidele on heaks kaitseks kerge lõimisega mulla kuhjamine juurtele ja okste ümber. Nii saavad ka alumised pungad kaitstud.

Elulõngad kaetakse põõsa keskkohast 5-10 cm mulla või freesturba kihiga. Clematis x jackmanii - suureõielised elulõngad (õitsevad sama-aasta võrsetel) jt vajavad sügisel oktoobris-novembris ka tagasilõikust, lõigatakse 10-15cm kõrguselt. Pärast tagasilõikust ilmade külmenemisel paigaldatakse ka täiendav talvekate lehtede või kuuseokste näol. Looduslikud elulõngad (C. alpina - alpi elulõng, C. tangutica - tanguutia elulõng) on vastupidavamad ja vähenõudlikumad, ei vaja tagasilõikust ning enamasti talvituvad normaalselt ka ilma erilise talvekattetta.

Tavalisemad püsikud ei vaja üldjuhul talvekatet. Tähtis on see aga noortele ja näiteks mõnedele alpi taimedele. Siingi on parimaks soojustajaks lumi, mida aitavad koguda okaspuuoksad. Lume kuhjumisel on eelisseisus laisk aednik, kes jättis vanad taimevarred lõikamata.

Talvekatet vajavad aga mitmed maitsetaimed: estragonpuju prantsuse vorm, harilik rosmariin, harilik naistenõges, sidrunmeliss (ihkab tugevat soojustamist), mägi-piparrohi ja aed-liivatee.

Enamik lehtpuid ja -põõsaid ei vaja talvekatet, küll aga ihkavad terava kevadpäikese eest katmist paljud igihaljad liigid ja sordid. Neid tuleks varakevadise päikesepõletuse vältimiseks varjutada kergelt kuuseokstega, pakkasetõkkekangaga vms. Seda ka lehtpuude all, sest lehtedeta võra ei paku taimedele piisavalt kaitset.

Väljas kasvatatavad nõutaimed tuleks võimaluse korral ületalve keldris nullilähedase temperatuuri juures säilitada. Suurtes betoonpottides, kastides vms kasvatatavatel taimedel, kedada hoiukohta teisaldada ei õnnestu, vajab juurepall pakaseohu korral kindlasti katmist nii ümbert kui pealt.

Suvises kasvuhoos võivad olla taimede juured liialt maapinnale kerkinud. Hea on püsikute alune pind katta näiteks männikooremultšiga, see kaitseb külma eest ja aitab paremini üle talve elada.

Millega taimi talve eest kaitsta?

Taimedele asetatav kate peaks täitma mitut eesmärki:
* kaitsma pakase ja tuule eest
* takistama näriliste ja muude loomade ligipääsu tüvedele ja okstele
* varjutama heledat kevadtalvist päikest (päeval võib tumeda tüve või oksa pinnatemperatuur kuni paarikümne soojakraadini tõusta ning öösel sama palju alla nulli langeda).

Parimaks kaitseks külma vastu peetakse kohevat lund. Selle olemasolul võiks tugeva pakaseohu korral talitada järgmiselt. Puutüved, kitsaste põõsaspuude põhioksad ja väikesed taimed tervikuna ümbritseda peenesilmalise võrguga, tüve ja võrgu vaheline ruum täita aga koheva lumega. Võrgu valikul ja paigaldamisel tuleks arvestada, et hiired läbi selle ega maapinnalt puule ligi ei pääseks.

NB! Lund ei soovita taimedele käreda külmaga loopida, see töö tuleks teha ennetavalt soojema ilmaga.

Kahjuks ei saa lumele lootma jääda, sest madal temperatuur võib meie oludes mistahes ajal tulla. Palja maaga saab pakane paljudele taimedele saatuslikuks, sest juurestik on üldjuhul õrnem kui maapealne osa. Kui lund kokku kühveldada ei õnnestu, võiks juurtepiirkonna katta kasvõi 5-10 cm paksuselt puitlaastu, puiduhakke, koorepuru, sambla või puulehtedega.

Väga heaks kaitseks on kuuse- või muud okaspuuoksad. Nii tüvede ümber sidumiseks kui ka maapinnale laotamiseks. Koguvad hästi lund ja puulehti.

Lagedal kasvavad (ka tavaoludes talvekindlad) taimed vajavad jäise tuulise ilmaga varju. Selleks sobivad näiteks plastist tuuletõkked (peenesilmaline võrk, mis laseb pooleldi läbi nii õhku kui ka valgust).

Paraku peab arvestama ka närilisekahjustuse võimalusega. Mida vähem on jänestel mujalt toitu hankida, seda rohkem nad näiteks õunapuude kallale kipuvad. Näriliste hambad ei pääse löögile, kui tüvedele tõmmata ümber kas tihe traatvõrk, plastist spiraalkaitse, lint, silinder või foolium (peegeldab ühtlasi eredat päikest tagasi, kuid vahetult koorele asetatuna, s.t õhulise vahekihita juhib hästi madalat temperatuuri). Jäneste ja pakase eest kaitsevad tüve ja jämedamaid oksi ka tugev paber, papp ning riie. Sarvilisi metsloomi ja jäneseid mitterõõmustava kaubana on müügil puuokstele pihustatav peletusaine Plantskydd. Nimetatud elukatele ebameeldiv lõhn hoiab nad aiast talve jooksul eemal. Kahjuks jääb selle vahendi toime meie vihmadega vahelduvates talveoludes lühikeseks. Tüvede kaitseks näriliste ja ereda päikese vastu on aiaärides müügil Eestis toodetav näriliste peletusvärv ja tüvevalgendi.

Väga väikeseid taimi saab kaitsta ja märgatavamaks muuta neile suurema poti või torbiku asetamisega. Soojustamise mõttes võib enne taime ümber mõnda eelpool nimetatud poorsemat materjali panna.

Tüvekaitsed ei tohiks olla läbipaistvad ega tumedad (mustad). Varatalvel ja pilvise ilmaga ei ole see oluline, kuid kevadtalvine päike muudab kattealuse sel juhul kasvuhooneks, öösel paneb aga pakane tüve pihta vasaraga. Parim kattematerjal on valge või muu heleda tooniga. Kahjuks on müügil ka tumepruune ja -rohelisi tüvekaitseid.

Pakasetõkkekangas päästab külmaõrnu põõsaid, ilu- ja okaspuid, rododendroneid, püsililli ja ronitaimi talvise madala õhutemperatuuri ning kevadpäikese kahjustuste eest. Kangas asetatakse taimedele alles pärast püsikülmade saabumist (maa jäätumist) ja eemaldatakse pärast mullapinna sulamist. Materjal laseb läbi õhku, peab vastu mehhaanilistele mõjutustele ja UV-kiirtele. Pakasetõkkekangas on u 4 mm paksune vilt-kiudmaterjal.

Loor talveks - sobib või mitte? Mõned Eesti aednikud ei soovita meie tavapäraseks saanud soojapoolsel talvel kaitseks katteloori kasutada. Küll aga on karmimates oludes soomlastel maasikate katmise kogemusi paksemat tüüpi ehk talvelooriga (massiga 30 g/m²). Senini on selgunud, et lume puudumise korral vähendab loor külmakahjustusi ning suurendab seega järgmise aasta saagivõimalusi.

Varjutus- ja tuuletõkkekangaga saab okaspuid kevadtalvise ereda päikese eest varjutada ning õrnemaid taimi ka tugeva jäise tuule eest kaitsta. Kootud materjal on uv-kindel ja väga vastupidav (tootja pakub kasutusajaks 8-10 aastat).

Varjutamiseks võib kasutada kas varjukangast, kotiriiet, kuuseoksi või varjutusreste (kile ja katteloor selleks otstarbeks ei sobi). Õrnema võraga okaspuid võib varjutusriiete kasutamisel kahjustada lumi. Selle vältimiseks on soovitatav paigaldada põõsa ümber raam. Raamiks piisab kolmest omavahel ühendatud puitlatist, konstruktsioon näeb väja nagu püstkoda. Päikesepõletuse oht võib tekkida eriti esimesel kasvuaastal, kui taimede juurestik on veel nõrk. Mõned okaspuud (püstised vormid) vajavad raske lumekoorma eest kinnisidumist. Raske märg lumi võib rikkuda okaspuude võrasid või murda oksi, seepärast jälgida eriti sulailmade tulekul, et püstisemad taimed ei oleks liigse lumekoorma all.

Turba head ja vead. Vähese lume ja püsiva külma korral sobib taimede katteks ka õhkkuiv turvas. Niiskunud turvast katteks ei soovitata. Talviste vihmade korral vettib turvas ajapikku läbi ja loodetud efekt jääb saamata.

Kuuseokstega katmisel võiks nende alla paigutada mürkhõrgutised (soovitatavalt torujuppidesse), ehkki sel juhul võivad saada probleemiks sööda maiustamisest lõpnud hiired-rotid.

Mis ei sobi kaitseks?
Taimele saab hukatuslikuks hiirehõrgutis põhk (eriti viljasegune) ja muu seemneid sisaldav materjal.

Mõnusat talvitumist taimedele!

Väino Eskla, 20.11.08.

Kitsede ja põtrade peletusvahend Plantskydd


Kui lumi tuleb sulale maale, talla see puutüvede ümber kõvaks, et närilised lume all liikuda ei saaks


Justkui tondid aias! Nii näevad välja kattematerjalid okaspuude ümber


Tüvevalgendi puutüvede kaitseks päikesepõletuste eest


Vähese lume ja käreda pakase korral puista taimejuurte kaitseks kuiva turvast.
Teksti autori fotod