Me elame kuuendal suurel ülemaailmsel liikide hävimise ajastul. Planeedil Maa on ennegi juhtunud, et suur osa elustikust hävib. Kas me üldse peame midagi ette võtma? Äkki on inimeste planeeti hävitav käitumine vaid osa looduse suurest plaanist? Teema üle arutleb Bioneeri toimetaja Katrin Lipp.

Kõige elustikurikkamad paigad Maal on troopilised vihmametsad, troopilised laialehised metsad, korallrifid, süvaookean ja suured troopilised järved. Rohelistel uudistel silma peal hoidvad inimesed teavad, et need samad paigad on inimtegevusest suuresti häiritud. Pole ka ime, sest mitmekesisuse tekkimise üheks olulisemaks kriteeriumiks on stabiilne ja pikaajaline areng. Metsade hoolimatu ja ülitempokas lageraie, veekogude saastumine ja ookeanide kiire hapestumine ei ole kindlasti liigiteket soosivad tegurid.

Inimkond on mugava elu nimel tekitanud olukorra, kus räägitakse eesseisvast suurest liikide hävimise ajastust. Alles hiljuti kajastati meedias tõsiasja, et iga neljas liik imetajaid on ohus. Imetajatele tekitatud kahjust oleme võimelised aru saama, sest imetajate liike me enam-vähem teame. Palju keerulisem on hinnata inimmõju näiteks vetikate, seente ja bakterite mitmekesisusele. Veel raskem on neid mitmekesisusi kaitsta, sest meie teadmised nimetatud organismirühmadest on puudulikud. Inimmõju tagajärjel hävib palju liike, mida pole jõutud isegi määrata.