Hanesaba all toodud hallad pudisesid eelmisel nädalal Eestimaa peale, aga luikede lund pole veel ollagi – luiged ööbivad kõik veel rabas ja söövad põllul.

Suuremad haneparved lahkusid eelmise nädala alguses. Ei näe enam üle linnade suunduvaid hanekolmnurki ega kuule kaagatusi. Eestimaa on neist tühi.

Mustavalgekirjud põldudel peesitajad on lagled.

 

Üht sellist hiigelparve nägin eelmisel nädalal Haljala külje all – kui nad õhku tõusid, siis oli taevas lindudest must. Eks siit vist meie keelde see „musttuhat” tulnud ongi. Aga need päris haned läksid hallade eel suure kihutamisega rändele. Alati paneb mõtlema, kust nad teadsid. Vastus on lihtne: hallad näpistavad ära hanede nokapoolise – see, mis enne oli mahlakas ja roheline, on korraga must ja krõbisev. Natuke aega varem saavad nad kuskilt märguande või on vanemad tegelased seda oma rändamise jooksul õppinud.

 

Õppimise ja tarkuse tagaajamise aeg on tõesti käes. Mikk Sarv ütleb, et vanarahval oli mardi ja kadri vaheline aeg pühendatud mõistatustele – igale tegevusele otsiti vasteid loodusest. Kui palju me aga praegu oskame oma tegevust loodusega seostada?

 

Loe edasi...

 

Allikas: Eesti Päevaleht 10.11.08  Kristel Vilbaste