16. veebruarist jõustus globaalse soojenemise vähendamiseks sõlmitud Kyoto kliimakokkuleppe, millega riigid võtavad endale kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside (KHG) paiskamist avaruumi. Lepinguga on ühinenud 141 riiki.

Maailma suurim õhusaastaja USA ega ka Austraalia ei ole protokolliga ühinenud, sest peavad selles toodud tingimusi oma majandusele kahjulikuks. Samuti pole kokkuleppele alla kirjutanud kiire majanduskasvuga Hiina ja Brasiilia.

Kyoto protokoll võeti vastu 11. detsembril 1997 Jaapanis Kyotos kliimamuutuste raamkonventsiooni osapoolte kolmanda konverentsi raames. Konventsiooni rakendusakt mõjutab kõiki suuremaid majandussektoreid ja on kõige kaugemale ulatuva mõjuga keskkonna- ja säästva arengu kokkulepe, mis kunagi vastu võetud.

Eesti ratifitseeris Kyoto protokolli 14. oktoobril 2002. aastal (RT II 2002, 26, 111, RT I 2004, 43, 298).

Kyoto protokolli eesmärgiks on seatud siht vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastatel 2008-2012 5% võrreldes aastaga 1990 (nn baasaasta). Eesmärgi saavutamiseks on esitatud kolm paindlikku mehhanismi (ingl Flexible Mechanisms): 

ühisrakendus (ingl Joint Implementation - JI),

puhta arengu mehhanism (ingl Clean Development Mechanism – CDM),

heitkogustega kauplemine (ingl Emissions Trading - ET).

Kaks esimest paindlikku mehhanismi on n-ö projektipõhised, mis tähendab, et KHG heitkoguste vähendamist käsitletakse üksikute projektide tasandil. Nad on suunatud heitkoguste vähendamisele majanduslikult kõige efektiivsemal teel.

Kolmas Kyoto mehhanism - heitkogustega kauplemine - ei anna reaalset vähenemist, kuid võimaldab riikidel oma KHG heitkoguste vähendamise kohustust täita teistelt riikidelt ostetava kvoodiga.

Kyoto protokolliga reguleeritakse kuut peamist kasvuhoonegaasi, milleks on:

süsinikdioksiid (CO₂);
metaan (CH₄);
dilämmastikoksiid (N₂O);

fluorosüsivesinikud (HFCs);
perfluorosüsivesinikud (PFCs);

väävelheksafluoriid (SF₆).

Protokoll ei käsitle klorofluorosüsivesinike (CFC) heitkoguste vähendamist, sest see on reguleeritud 1987. aastal vastu võetud Montreali protokolliga (RTII, 14.01.2004, 1, 3).

Osalise vabatahtlikult võetud kohustust heitkoguste vähendamiseks iseloomustab Kyoto sihtarv. Eesti jaoks on see 8%. Sihtarvud on riigiti erinevad, sest riikide tööstuslik ja majanduslik areng on olnud erinev.

Lisaks kohustuste kehtestamisele seoses heitgaaside vähendamisega sisaldab Kyoto protokoll ka kindlaid nõudeid heitkoguste seire ja aruandluse kohta. Kõige muu hulgas tuleb igal riigil luua register kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise kohta ja tagada protsessi läbipaistvus.

Lisateave OÜ Keskkonnauuringute Keskuse Osoonibüroost.

Allikas: Keskkonnaministeerium

Loe ka: Eesti Päevaleht

Aiatark OÜ