Sügiskülm on üle käinud ka metsa alt – kilpjalad on täiesti krimpsus ja pruunid, kuid seisavad veel sasipundardena rändajal jalus, muu metsataimestik on kummargil ja maatasa.

Suurem osa taimestikust on nüüdseks tõesti võtnud määrdunudkollase värvi, värvikirevus luitub ja pleegib. Puude võrad on selgelt välja joonistunud, iga tuulepesa on näha ja paista. Samal ajal on selline avalikustamise aeg põnev ka ringikolajale – kõik, mis enne oli paksu rohelise vaibaga varjatud, saab korraga nähtavaks. Põnevad on just tuulepesad, uskumatult palju on neid endiste soiste heinamaade kasesaludes.

 

Need mitte kunagi pikaks sirguvad kasevõrselapsed on kui meie hariduspoliitika peegeldus – mitte keegi ei tohi omapäi kasvada mõnusalt ja pikaks... Aga teisitimõtlejate vägi on sirgumas, saamas sihvakateks kaskedeks kraavipervel, ja mis seal imestada, kui selliste puude all äkki sügisel kevadlilled puhkevad.

 

Mikk Sarv lisab vanarahva tarkuse: ussina väänlevate okstega puud viitavad maa väega kasvukohale, sirgete okstega puud taeva väega kohale.