Eelmise nädala täiskuu keeras sügisele soojavunki juurde, nii kolm-neli kraadi, aga sellest piisas, et lilled taas mühinal õitsema panna ning sääsed ja ööliblikad välja meelitada.

Valdavad läänetuuled panid kihama siinse haneelu. Mujal Eestis peatuvatest tuhandepäistest haneparvedest jagus sel nädalal käputäis ka Peipsile. Ja need hanekesed ei malda siin rahulikult põldudel kõhutäidet nohistada, vaid käib pidev sebimine. Aeg-ajalt vihiseb väike parv madalalt üle me maja, nii et võin arvuti tagant tumeda rabahane heleda kõhualuse sulgi üle lugeda. Ka luiki on lennus, järvele aga nad enam eriti peatuma ei jää.

Täiskuuööl käisin järve juures kuulamas, siis maandus hõbedasse kuusillerdusse palju sinikaelu, kusagilt kaugelt oli kuulda ka laglede kiljumist. Ja alles eelmise nädala lõpul panin viimaks tähele, et sookured on juba mitu nädalat kadunud, üksikud valge-toonekured veel kondavad mööda maad.

Mikk Sarv viitab vanarahva tarkusele, öeldes, et Linnutee, mida hõimurahvad kutsuvad ka kurgede teeks, käib nüüd kõrgelt üle õhtuse öötaeva. Sealt saab ennustada eeloleva talve lumerohkust – mida heledamalt paistavad Linnutee harud, seda rohkem lund on aastavahetuse kuudel oodata.

Loe edasi...