Möödunud nädalal kajas õhk linnulaulust ja õitemeri lainetas kõikjal. Miks õitsevad maasikad ja ristikheinad? Miks lõõrib lõo? Miks laseb musträstas viirpuupõõsas itsitava naeru lahti?

Kui kalendrit vaadata, siis märkame, et päikeseratas veereb taevavõlvil märtsi alguse kaari mööda, umbes nii pikad on päevad. Pole siis imestada, kui looma- ja taimeriigis läheb bioloogiline valgusekell sassi ning mõnel linnul hakkab veri vemmeldama ja laulujoru tuleb suule – on juhtunud sedagi, et ta leiab paarilise ja paneb järelkasvule aluse.

Taimeriigi sügisene talveni ulatuv õieilu meid isegi enam väga ei üllata. Kusagil on õunapuu õitsele puhkenud, eks tuleb sinililli, kullerkuppe ja teisigi. Üks on aga selge, et üldjuhul on need “noored ja kogenematud” ja karmid loodusseadused viivad nad ärasuremiseni. Samal ajal märkame, et maastik ise ei vasta märtsi alguse üldmuljele, niipalju on märtsis veel maas külma ja oktoobris suvesooja, sügis on ikka rohelisemat tooni.

Hilissügisesed lilled õies

Aga rohelist on nüüd tõesti väheks jäänud, vaid ädalapõllud ja oraseväljad kannavad  smaragdrohelist tooni. Sel aastal on neid viljapõlde siiski vähem. Üks talumees üritas aga möödunud nädalal veel heina teha – ei oska aimata, kuidas see raudnaelane talveroog loomadele maitseb. Aga ehk on heinateo taga vaid eurotoetused...

Enamik kaski seisab tuulte käes viimaste lipendavate lehtedega. Männid ajasid möödunud nädalal okkad korraga maha ning üldmulje on neist jälle ilus ja roheline. Sügislillede viimased lillad karikad hakkavad longu vajuma, õitsele puhkes sügisaster, “oktoobriks“ nimetatu.

Tütar Elise arvab tänavuse aasta kohta, et suvesooja jagub tavatult kaua – ikka õitsevad veel lillherned ja lõvilõuad, mis muidu on ammu juba peenralt kadunud. Seeneriik jäi kahvatumaks – kuigi jah, luitel ajasid end ootamatult liivast välja mõned sirmikud ja kuuseriisikad, me aastatepikkune seenejääkide külv hakkab ilmet võtma.

Loe edasi...