Üle mitme-setme aasta õnnestus mul endale puuk külge hankida, oktoobri esimestel päevadel. Just varakevad ja külmad sügisilmad ongi aeg, mil tavainimene kaotab valvsuse.

“Kes hunti kardab, see ärgu metsa mingu!” ütleb vanasõna ja kõigest hoolimata ei kavatse ma edaspidi metsas kondamist jätta. Küllap hiilis see kaheksajalgne mulle ligi rannas peetud pikniku ajal.

Pugisime luiki vaadates perega rannas pannkooke ja mõnus oli murul istuda. Puugi vaheperemehe, sokuisanda jäljed olid liival näha. Või oli puugikandja hoopis naabri koer Tommi, kes piknikule järgnenud kalapüügi ajal meie ülejäänud pannkoogid nahka pani: “Näe, kui hästi lõhnavad koogikesed mulle siia korvi on pandud.”

 

Kirjutan sellest nii pikalt, et meelde tuletada: kus on vaheperemeestest soojaverelisi, seal leidub ka puuke. Ja looduses liikudes tasub just sellisel ajal end pärast õues käiku üle kontrollida. Siis ei ole vastu kevadet borrelioosist tingitud südamehaigusi.

 

Loe edasi...

 

Allikas: Eesti Päevaleht Kristel Vilbaste 06.10.2008