Põhjamaades kasvanud puuviljades ja juurikates on vähem taimekaitsevahendeid kui soojamaa viljades. Päris ilma keemiata ei saa suurtootjad aga kuskil läbi.

Õnneks kontrollitakse nii Eestisse toodavaid kui ka siin kasvatatud juur- ja puuvilju päris põhjalikult. “Meie taimekaitseinspektorid kontrollivad taimekaitsevahendite kasutamist tootja juures,” selgitab taimetoodangu inspektsiooni taimekaitseosakonna juhataja Heli Nõmmsalu. See tähendab, et puu- ja juurviljadest jms võetakse proove, et avastada just taimekaitsevahendite väärkasutust.

Nii leiti 2006. aastal jääke näiteks porgandil, kartulil ja kapsal, aasta hiljem ka kartulil, maasikal, hernel ja porgandil. Nõmmsalu kinnitusel pole need jäägid lubatud piirnorme siiani siiski ületanud.

Keemiliste jääkainete – ehk siis taimekaitsevahendite jääkide, nitraatide jms – sisaldust kodumaises ning imporditud puu- ja juurviljas kontrollib vastavalt toiduseadusele veterinaar- ja toiduamet, proove võetakse nii ladudest kui ka otse poodidest.

Ameti peaspetsialisti Jaana Oona sõnul esineb rohkem jääke viinamarjades, virsikutes ja nektariinides, aga ka apelsinides, mandariinides ja õuntes. “Mida lõuna poole, seda soojem on kliima ja seda rohkem on igasuguseid kahjureid. Põhjapoolsemad maad kasutavad vähem taimekaitsevahendeid, kuna kliimast tingituna on vajadus väiksem. Taimekaitsevahendid on ka kallid,” märgib Oona.

Kaitseta läbi ei saa

Heli Nõmmsalu sõnul oli Eesti põllumajanduses taimekaitsevahendite kasutamise kõrgaeg 1981.–1989. aastatel. Aastal 1990, kui põllumajandus langes madalseisu, vähenes järsult ka taimekaitsevahendite kasutamine. Seejärel hakkas jällegi suurenema. “Kui arvestada seda, et praegu kasutatakse uuema põlvkonna taimekaitsevahendeid, mille hektarinormid on väiksemad, siis võib järeldada, et kaitsevahendite kasutamine on võrreldes 1990-ndatega tunduvalt intensiivistunud,” nendib Heli Nõmmsalu.

Suurtootmises ei saagi taimekultuure sada protsenti jääkainetevabalt kasvatada, kinnitab Nõmmsalu samas. “Mõned toimeained lagunevad väga kiiresti, teised jätavad jääke. Turule ei lubata vahendeid, mis jätavad ülemääraseid jääke. Samuti ei saa väita, et kaitsevahendite jääke sisaldav toodang on tervisele ohtlik. Selleks, et tagada taimse toodangu ohutus inimese tervisele, on kehtestatud lubatud jääkide piirnormid,” lisab ta.

Pesemine tuleb kasuks

Jääkainete sisaldust ei saa paraku kodus tõhusalt vähendada, kuid muidugi tasub enne söömist vilju hoolikalt pesta. “Jääkide kontsentreerumine sõltub ka pestitsiidi kasutamise eesmärgist. Pärast korjet kasutatava kaitsevahendi jäägid jäävadki koorele,” räägib Jaana Oona. Seetõttu ei sööda paksukoorelisi puuvilju tavaliselt koos koorega.

Kui palju jääb viljadesse aga taimede kasvamise ajal kasutatavate vahendite jääke, sõltub nii pestitsiidist kui ka vilja liigist. Mõnede jääkide sisaldus väheneb viljade kuumtöötlemisel, kuid see ei tähenda, et keetmine oleks üks võimalus keemiast vabanemiseks, kinnitab Oona.

“Võib väita, et välismaist päritolu juur- ja puuviljad sisaldavad tõesti rohkem taimekaitsevahendite jääke. Võrrelda saab muidugi ainult neid vilju, mis ka Eestis kasvavad. Siiski ei tähenda kaitsevahendi kasutamine tingimata seda, et jäägid kogunevad söödavasse ossa. Ja jääkide mitteesinemine ei anna tõestust sellest, et pestitsiidi pole kasutatud,” lisab Oona.

Üks küsimus

Veterinaar- ja toiduameti peaspetsialisti Jaana Oona kinnitusel on nitraadid taime ainevahetuse loomulik saadus. “Taimede kasvuks on vajalik lämmastik, mis esineb taimedes eri ühendite koostises.

Normaalsetes kasvutingimustes ja piisava valguse korral kasutavad rohelised taimed nitraate ning lagundavad neid oma elutegevuse tarbeks nii taime söödavas kui ka mittesöödavas osas. Siiski paikneb suurem osa nitraate vartes ja lehtedes. Talvel jääb vähese valguse tõttu puudu energiast, mis on vajalik nitraatide muundamiseks teisteks taime kasvuks vajalikeks ühenditeks. Seetõttu on koostatud hea tootmistava juhend talvel kasvuhoones kasvatatavate lehtköögiviljade nitraadisisalduse vähendamiseks.

Lehtköögiviljad sisaldavad looduslikult rohkem nitraate, isegi väetisi kasutamata. Normaalses koguses väetise kasutamise korral ei sisalda taim oluliselt rohkem nitraate, sest ka muld iseenesest sisaldab lämmastikku.”

Allikas: www.linnaleht.ee 3.10.08, Ada Maltseva.