“Lui­gu-lui­gu, lui­gu-lui­gu...” tu­lid ree­del esi­me­sed lau­lu­lui­ged Peip­si ve­tea­va­rus­telt ja tõtta­sid val­ge­te tii­ba­de vu­hi­nal üle ran­namän­di­de si­se­maa poo­le. Küllap on lu­me­lell mei­le lä­he­ne­mas.

Soe nä­dal hel­li­tas meid ära ja küllap koh­ku­me, kui taas saa­bub külma- ja tor­mikõhe­dus. Ida-Vi­ru­maa hak­kab ta­sa­pi­si vär­vi­li­se sügi­se­ga hüvas­ti jät­ma, mu ak­na alu­ne kask on ju­ba raa­gus mis raa­gus. Ro­he­li­se­na on suut­nud püsi­da vaid le­pad ja si­re­lid, kuid neil­gi on le­he­hang külje all.

Lui­ke­de tu­lek näi­tab aga olu­kor­da meist põhja pool: tal­ve hin­gus hak­kab mei­le jõud­ma. Peip­si jär­ve­veed on vaid lühi­ke­seks pea­tus­pai­gaks tu­han­de­te­le par­ti­de­le ja ka ai­na enam saa­bu­va­te­le lau­lu- ja väi­ke­lui­ke­de­le.

 

Kui veel nä­dal ta­ga­si võis kõik­jal nä­ha tii­ru­ta­mas haig­ruid, siis sel nä­da­lal neid mil­le­gipä­rast nä­ha ei ole. Si­ris­ta­vad sii­di­sa­bad on ko­hal.