30 aastat tagasi murukatuste buumi põdenud keskeurooplased on nakatanud meidki, murukatuse spetsialisti jutu järgi valmivad Eestis aina suuremad ja suuremad murukatusega elumajad.

Eesti murukatuste spetsialist Pille Koorberg toob esiknäitena Eesti maaülikooli Tartus, mida katab 1600 ruutmeetrit muru, ning vastselt valminud korterelamu Tartumaal, mille peal heljub 650 ruutmeetrit käidavat rohekatet. Elamu katus pole küll päevast päeva  trampimiseks – kõndimise tarbeks on sellele rajatud käigurajad.

Koorberg teab soovitada kuni 800 taimeliiki, mida katustele külvata kõlbab. Eesti oludes väheneb see number aga 300-le ja kindla peale soovitatavaid liike jääb järele 30. Klassikalise, kõige enam kasutatava kolmiku moodustavad kukehari, liivatee ja nelgilised,” räägib Koorberg. Seda vastupidavat kooslust on paigaldatud ja uuritud juba 30 aastat, sest ega kõik taimed kokku sobigi.

Tegelikult ei olegi tegu otseselt muruga, vaid niidutaimedega, mida võib leida tavalisest kiviktaimlastki. Maja elab oma elu Igale maitsele leidub oma – kes soovib ühevärvilisi pisikesi valgeõielisi, kes lopsakaid värvilisi lillekuhilaid. “Lillekuhilad katustel sobivad rohkem linna,” leiab Koorberg.

Nii käidava kui ka kaldega murukatuse taimestik külvab end ise, majaomanik peab vaid jälgima, kui selles suuremad taimed kasvama hakkavad või ilm on juba pikemat aega põuane olnud. Siis on vaja katust rohida või kasta.

Murukatus on ilus ja ökoloogiline ning sellel on omad kasutegurid. Koorberg toob näiteid Kesk-Euroopast, kus murukatused päästavad linna tervist. Nii ei satu suured sajuveed linna kanalisatsiooni ja tänavaid ummistama.

Murukatus on ka hea heliisolaator. “Vaadake või Frankfurdi ja Amsterdami lennuvälja ümber ehitatud maju, mis on müra summutamiseks kaetud murukattega,” toob ta näite. Muru aitab hoida ka temperatuuri ühtlasena. Pille Koorberg räägib ühest  üheksakorruselise maja katusealusest, millel katsetati murukatust. “Sellise katuse alune ruum püsis võrreldes bituumenkatusega suvel juba kuni neli kraadi jahedam kui muidu. Ja talvel võib taolist katet võtta lisasoojustusena,” teab spetsialist.

Kuidas murukatet teha

Aluskatus valmib nii kui ikka, koos soojustuse ja veekindlusega. Katust tehes peaks arvestama sellega, et taimede juurestik katusematerjali sisse elama ei asuks. “Näiteks betoon on selles suhtes tänuväärne materjal, tõrvapapp aga mitte,” selgitab Koorberg.

Murukatusele paigaldatakse lisaks juuretõke, selle peale omakorda üleliigse vee ärajuhtimiseks dreenikiht. Et dreen umbe ei läheks, pannakse muru alla geotekstiil.

Katusele, kus hakatakse kõndima, peab murukattesse lisama veel tugevdusreste, n-ö kärgi. Spetsiaalne muld, kuhu taimed külvata, pannakse katusele kõige lõpuks.

Allikas: www.linnaleht.ee 24.09.08, Tiiu Leis.