Suve lõpp on ohtralt veega õnnistanud, nüüd on ilmataadil plaanis see alla tulvanud vedelik veekogudes ka vahtu lüüa. Vahused laineharjad on siin Peipsil kord liivast kollased, kord “kõllast” pruunikad.

“Kõld” on kohalikus keelepruugis sama, mis mereäärsetel randlastel adru. Seda on nüüd meie rannas aina uued ja uued vallid – küllap võiks seda põllule vedades loota järgmisel aastal üüratut sibula- ja kurgisaaki. Aga selleaastane saak on tõesti kasin ja kartulivõtt käis kiiresti – Mikk võttis möödunud esmaspäeval meie viielt vaolt vaid korvijagu rohkem mugulaid, kui neid kevadel mulda panime. Ainukesed, mille koristustöö rõõmu pakub, on porgandid ja põldoad. Pärast kahte kuuma suve üritasin katsetada ka maisi – aga see lõunamaa vili vaid irvitab kiduralt mu üle. Kõrvitsate lehed on mingist kummalisest öökülmast krimpsu tõmmanud ja täna-homme on aeg need korvpalli suurused kerad ulualla veeretada. Vaovahed on endiselt vett täis ja pind püdel, nii et sel aastal pole sügiskünni lootust. Jah, aga maasikad õitsevad taas!

Sidistajad