Jutud külluslikust seeneaastast on pealinna lähiümbruse metsades otsekui seenehulluse valla päästnud, näiteks Soodla kandi metsad on radasid täis sõtkutud.

Kogenud seenetundja Veiko Kastanje räägib, et kui Eesti looduses kasvab ligikaudu neli tuhat seeneliiki, siis süüa kõlbab neist vaid umbes neljasadat. Selliseid, mida kannatab aga kupatamata otse pannile visata, on veel vähem.

Kastanjele, kes metsas liikudes aina arusaamatuid ladinakeelseid nimetusi ette ja taha vuristab, kui aga mingit seent näeb, ei ole nende leidmine mingi probleem.

 

Esimesena leiab ta pihkase liimiku,  mis oma hallika ja ligase välimuse tõttu ei kutsu sugugi korjama. Siiski olevat tegu väga hea seenega, mida sobib kohe võiga praadida. Siis turritab rohelise sambla seest välja üks beežikas kitsemampli kübar. Koolitarkuse põhjal jätaks selle korjamata, sest seene jala ümber on kärbseseenele osutav ilus krae. Aga võta näpust – sedagi on hea praetult hamba alla pista.

 

Loe edasi...

 

Allikas: Eesti Päevaleht Ulvar Käärt 12.09.08