Igal sügisel saabub päev, mil äkki märkad, et kased lehvitavad oma hõredail okstel kuldkollaseid lehti... Kaseokstel on aga ka suur parv kuldnokapoegi, kõigil äraminekuärevus keelil.

Hingepugev nukrus on septembrialguse tunne, seda on nii maad ligi vajunud rohust viimse sabatutini välja paistvas jänese-isandas kui ka ümber viimase saialilleõie tiirlevas sügavpruunis kollase leinalindiga leinaliblikas.

Rõõmu on ikka ka – neissamades kuldnokapoistes, aga ka äsja koolipinki sunnitud lastes, kui nad saavad vahetunnis pajatada suvistest juhtumistest, salapärastest metsamatkadest ja jaaniaja pikkadest pidudest-kiikumistest. Linnunoorukite enamik on aga juba teel lõunasse, enam ei ole suuri valge-toonekurekogumeid, kadunud on piiritajad jpt. Kindlalt on veel paigas linnud, kel on mingil põhjusel alles väikesed pojad, suurem osa ringilendajaid on aga juba põhja poolt tulnud rändurid.