Kuigi vihmahoogude vahel särab taevas päike, ei suuda selle soe paiste kuivatada viljapõlde nii, et sedagi tera päästa, mis tuhmunud kõrre otsas heedri ette jääb.

Vaki küla all on kombain vajutanud tuhmkollasesse odrapõldu kolme-neljakümne sentimeetri sügavused rattajäljed, milles loksuvas vees peegelduvad hallid pilved. Vändra osaühingu agronoomi Jaan Toobali jalge all lirtsub vesi, sest maa ei suuda taevamärga enam vastu võtta.

“Pühapäeva õhtupoole sai siin kombain võtta paar hektarit, siis jäi kinni, esmaspäeval pani jälle vihma, kolmapäeval padu,” mõõdab Toobal pilguga 22 hektari suurust põldu, mis pole maakonna ühes suurimas osaühingus ainus koristamata teraviljapõld.

Arve ilmataadile

Vändra osaühingus on vihmade vahelt suudetud lõigata teravilja 500 hektarilt, see on vaid kolmandik kogu külvipinnast.

“Kahjum, kui vili ja raps jäävad koristamata, ulatub kuue miljonini, aga meil on seoses farmi ehitamisega liisingud ja laenud peal ja põllumajanduskindlustust taimekasvatuse osas Eestis ei ole,” räägib kogenud agronoom. Kellele esitavad Pärnumaa põllumehed arve saamata jäänud saagi eest? Ilmataadile ehk? Septembri alguses tärkavad taliviljade helerohelised orased, kuid tänapäeva tehnikagi on vett täis põllu ees võimetu.

Tänavune söödateravilja kogus jääb paljudes teravilja- ja loomakasvatusega tegelevates osaühingutes ja taludes põllult kätte saamata. See tähendab, et puudujääv kogus tuleb osta. Kilo söödavilja omahind on keskelt läbi 2.20 krooni, ostes vähemalt 2.50-3 krooni. Lisakulutused ulatuvad osaühingutes miljonitesse.

Aga see pole ainus raha, mis millegi arvelt tuleb näpistada. Märja vilja kuivatamine suurendab kuivatites küttekulusid ligi kolm korda, sest sellise tera peale läheb trumlites kauem aega kui kuivaga koristatule.

“Arutasime siin meestega, et kõik kaheksaga lõppevad aastad on märjad olnud, 1978 oli raske sügis, 1988, 1998 uppusime jälle,” ütleb Toobal, kes siiski loodab veel vihmade vahelt kaera ja suvinisu tera põllult salve saada.

Loe edasi...