“Pööh! Pööh!” kostab metsahämarusest. Armuvalus põdrapullid kuulutavad nõnda oma “hädast” ning annavad ühtlasi teada, et teistel sarvekandjatel ei maksa siia kanti ilmuda.

Kohati on sadu nii tugev, et metsakraavid ajavad üle, heinamaa on kui suur veteväli. Meil siin Vilusis on vaovahed pilgeni vett täis ja murul saab Aotähega lombis plärtsutamise mängu mängida. Konnadki kipuvad teele, sest külm vihmavesi pole neilegi kontimööda ja asfaldil saab end soojendada. Siiski hindavad ilmainimesed praegu veekogudes veetemperatuure isegi kõrgemaks kui õhusoojust.

Kanad, kotkad ja pardid

 

Teisipäeva hommikul nägin autost, kuidas suvel tosinapojaline nurmkanapere üle tee vudis – isa, ema... esimene poeg, teine, kolmas, neljas... ja siis ei tulnud enam ühtegi – rebased-kassid on oma töö teinud. See-eest on järvel praegu sinetava silmapiiri ligi palju kaure.

 

Linnumehed Andres Kuresoo ja Leho Luigujõe kinnitavad ka, et Peipsi on praegu parte paksult täis: “Kõik ujupardid peale rägapardi. Ka üks täiesti valge sinikael oli järvel. Ja sinikaelad sukelduvad! Veetase on nii kõrge, et toidu kättesaamiseks ei piisa upitamisest.” Pardid ootavad mõnusat sabatuult soojale maale lendamiseks.