Üldiselt arvatakse, et keskaeg oli üks pime ja räpane aeg. Linnamüüride vahel peeti loomi ja solk visati aknast välja tänavale, lisaks olid kõikvõimalikud epideemiad.

Kuid kaugeltki ei olnud see nii. Maalt tulnud rahvas tahtis ka linnas näha puutumatut loodust ja seda ise kujundada.

Risto Paju tsiteerib Balthasar Russowi “Liivimaa kroonikat”: “Kuna Roosiaiast siin tihti juttu on, siis tuleb sellest ka veidike teatada. See Roosiaed asus Suure Rannavärava ees, üsna ligidal suurele linna kindlustornile nimega Paks Margareeta. See aed tõsteti headel aastatel kaupmeeste poolt mullaga kõrgeks tasandikuks ja meeldivaks väljavaate kohaks merele ja teistele kohtadele linna ümbruses, ning see aed oli ümberringi piiratud müüriga sigade ja teiste loomade sissetungi eest.”

 

Loe edasi...

 

Allikas: Eesti Päevaleht  Ants Juske 16.08.08