Ilmataat andis möödunud nädalal kõigile olümpiamängude jälgijatele kodumaal võimaluse kogeda, mida kujutab endast ilm Hiinas. Soe ja vihmane, õhk lausa kubises veest.

Ja mitte ainult õhk polnud vett täis, vaid ka maa ja kõik augud maapinnas. Veetase meie tiigis tõusis üsna lähedale kevadisele lumesulamisjärgsele ajale. Kahenädalaselt Lapimaa reisilt naasnuna kuulsin naabritelt, mis möödunud teisipäeval õigupoolest toimus, kuidas järvelt tõusis mände murdev maru ja kuidas kallas nagu pangest – ja kuidas otsekui vesipüks puges vihm rõdukatuse alla ja kallas suvitajate kummikud ääreni vett täis – ja kuidas pärast kolme tundi kõik ootamatult vaibus, jättes maha pilgeni vihmavett täis kartulivaod. Soomaal uputas kohe tõsiselt, Mulgi heinamaal lainetab vesi, kohati olid ka teed vee all. Tartus tõstis tulvav vihmavesi aga koguni malmist kanalisatsioonikaaned mitmekümne sentimeetri kõrgusele.

Rännutee on tiiva all

 

Kurb on mõelda, et tegelikult on seesinane suvi pöördumatult kadunud. Roolindude sidistav ja roos putukaid jahtiv rõõmus parv liigub aegamööda lõuna poole. Mererandades askeldav ja rannaadrust ussikesi sikutav kurvitsate vägigi on tegelikult juba teel soojale maale. Rähnid aga kihutavad suisa suure hooga minema, sama on röövlindudega. Öö-sorride lapsed on saanud tuule tiibadesse ja nüüd võib neid soristajaid vahel pesakondade kaupa autoteedel tulevalguses näha. Merikotkas käis möödunud nädala lõpus meile oma poega näitamas. Ruhnus kirikutorni tõrvav Gennadi Skromnov andis teada, et ka sealne merikotkaema tiirutab uhkelt oma pojaga.