Moosikeetmise suur saladus on võtta hea ja värske tooraine ning teha sellest täpselt oma maitse järgi moos.

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli söökla köögi tegevust saadab õpetaja Elli Vendla valvas, kuid päikseline pilk. Tema valitseda on köök, kus siblivad ringi kaks sama päikselist õpilast, lillakad põlled ees, valgele kokajakile kirjutatule tuginedes nimedeks Riho ja Maarja.

Parasjagu valmib suve lõpu moos. Vaarikad, maasikad, mustad sõstrad ja karusmarjad lähevad suhkruga kihiti paksupõhjalisse roostevabast terasest potti, seisavad, et anuma põhja tekiks vedelik, ning siis keema.

Lihtne moositegu, aga oi kui geniaalne. «Lihtsad asjad ongi geniaalsed,» ütleb Elli.

Potist tuleb mahlane lõhn, suve lõpu, suveõhtute ja suvemarjade intensiivne koosmäng. Moosi maitse on täis päikest.

Sepa käed tulevad kasuks

Elli õpetab, et lõhna tuleb maitsta seda vasaku käega südame poole tõmmates. Kui talvel purk lahti teha, tuleb sealt lõhnade ja maitsete näol samasugune päike, nagu suvel sisse pandi.

«Talvel tuleb süüa vaarikamoosi. Või musta sõstra oma. Need alandavad palavikku,» räägib Elli Vendla.

Väärt moosi saladus on tema sõnul hea tooraine. Marjad võiks olla värsked ja küpsed. Seekordne keedis saab vihma tõttu pisut vesine.

Loe edasi...