Avastati sensorvalk, mille abil äädikakärbes navigeerub maa magnetväljas. Selle krüptokroomi nime kandva valgu funktsioneerimiseks magentsensorina on oluline samaaegne sinise või lähiultraviolett-valgussignaali vastuvõtmine.

Loomade aukartustäratav võime sooritada kuni tuhandete kilomeetrite pikkusi rändeid on ammustest aegadest inimesi hämmastanud. Teadlased on veendunud, et selliste distantside läbimiseks täpseid marsruute järgides läheb tarvis maa magnetvälja tajuvat meeleelundit. Kus taoline elund võiks organismis paikneda ja kuidas ta töötab, ei ole aga teada. Osad uurijad arvavad, et esmaseks magnetsensoriks on teatud lindude ajudest leitud magnetiidikristallid, mis võiksid käituda nagu tillukesed kompassinõelad. Teised on aga seisukohal, et magnetvälja tajumine toimub valgusretseptorite abil – on ju valguski elektromagnetiline kiirgus.

Massachusettsi Ülikooli teadlaste vastne uurimus äädikakäbestega tõestas kümmekond aastat tagasi biofüüsikute poolt püstitatud hüpoteesi, et magnetsensorina võib käituda valk nimega krüptokroom, millel on oluline roll organismi ööpäevaseid rütme koordineeriva füsioloogilise masinavärgi, nn tsirkadiaanse kella „tiksumises". Selgus, et lisaks krüptokroomi olemasolule vajavad kärbsed magnetvälja tajumiseks veel lähiultravioletset või sinist valgust – varasemast on teada, et need on lainepikkused, mida neelates äädikakärbse krüptokroom muutub füsioloogiliselt aktiivseks. Artikkel ilmus ajakirjas Nature.

Science News, 31.07.2008